3.3 Kaevandused, karjäärid, turbatootmisalad ning tehismaastikud

Tehismaastik on maastik, mida inimene on muutnud või loonud eesmärgiga kohandada keskkonda vastavalt inimtegevusele. See erineb looduslikust maastikust, mis kujuneb looduslike protsesside mõjul, nagu ilmastik, erosioon või taimede kasv. Tehismaastik tekib siis, kui inimene muudab olemasolevat keskkonda, näiteks rajades teid, hooneid, põlde, parke, tööstuskomplekse või kaevandusi.

Maavarade puhul on tegemist tööstusmaastikega – alad, kus on karjäärid, kaevandused, tehased, elektrijaamad ja muu tööstustegevus, mis muudab oluliselt looduslikku maastikku.

Edasine määratlus oleneb kaevandatud ala korrastamissuunast:

1. kui korrastatud looduslikuks (metsastatud, taastatud märgala, veekogu jne), siis ei ole enam tehismaastik, st vastavalt maakasutuse sihtotstarbele (metsamaa jm);
2. kui korrastatud tööstusmaastikuks (rajatud mingi ehitis, jäätmehoidla, tee jne), siis on tehismaastik. Ka põlevkivijäätmetega alad (aheraine- ja tuhamäed) on tehismaastikud.

Mõned muud näited tehismaastikest on:

linnamaastikud – hoonete, teede, sildade ja parkide kompleksid, kus looduslikud elemendid on suurel määral asendatud inimese loodud struktuuridega;

põllumajandusmaastikud – põllud, karjamaad ja niisutussüsteemid, mis on rajatud toidu tootmise eesmärgil ja mis teekaardis on kajastatud põllumaa peatükkides.

Maardla on geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud ning maavarade registris arvele võetud maavara lasund või selle osa koos vahekihtidega (maapõueseaduse § 5)^[1]. Oma töös peame aga arvestama veel maavarade perspektiiv- ja levialadega ning selliste aladega, millele on taotletud geoloogiline uuring või kus on käimas geoloogiline uuring (potentsiaal saada maardlaks). Maardlas on varu praegu uurituse järgi jagatud tarbe- ja reservvaruks.

Mäeeraldis on kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa. See ei ole piirkond maapinnal, vaid ruumiline osa maapõuest, millel on ka kindel sügavusmõõde.

Eesti maardlad ja mäeeraldised liigitatakse põhimaavara järgi: põlevkivi-, turba-, lubjakivi-, dolokivi-, liiva- jt maardlad. Käesolevas teekaardis on lihtsuse mõttes kokku pandud ühte kategooriasse ehitusmaavarad (lubja- ja dolokivi ning liiv, kruus ja savi) ja ühe kategooriana lisanduvad strateegilised maavarad (fosforiit, haruldased muldmetallid, graptoliitargilliidis sisalduvad metallid nagu vanaadium jt, kristalse aluskorra metallid nagu raud jt).

Mäetööstus: maavarade kaevandamise (kaevandus, karjäär) ja rikastamisega tegelev tööstusharu. Mäetööstus hõlmab kütuste tootmise (söe-, nafta-, põlevkivitööstus), metallimaakide kaevandamise ja rikastamise, mäekeemiatööstuse (apatiidi, fosforiidi, kivisoola jm kaevandamine ja rikastamine väetiste ja kemikaalide tootmiseks) ja mineraalse ehitusmaterjalide (lubjakivi, dolomiit, kruus, savi, liiv jt) tootmise. Eesti mäetööstuse harud on põlevkivi-, fosforiidi- ja turbatööstus ning mineraalsete ehitusmaterjalide tööstus.

Mäetööstusmaa on mäetööstuses kasutatavate kaevanduste, karjääride ja turbatootmisalade alune maa ning nende teenindusmaa.

Praegune olukord

Maavarade koondbilansi^[2] järgi on seisuga 31. detsember 2023 maavarade registris kokku arvele võetud 982 maardlat. Kolmes suuremas maardlas (Eesti põlevkivimaardla, Epu-Kakerdi turbamaardla ja Vasalemma lubjakivimaardla) on eraldatud maardlaosad. 2024. aasta esimeses pooles kehtivate kaevanduslubade järgi olid karjääride, kaevanduste ja turbatootmisalade pindalad kokku 70 956 hektarit ehk 709,56 km². Eesti maismaa pindala on u 45 339 km². Seega oli maismaa territooriumist u 1,79% kaetud aktiivsete kaevanduste, karjääride või turbatootmisaladega. Seisuga 31. detsember 2023 kehtis Eestis 803 keskkonnaluba maavara kaevandamiseks (seisuga 02.12.2024 821 keskkonnaluba).

Korrastatud karjääre on hetkeseisuga ligi 8000 hektarit ja korrastamata (st kohustus täitmata) umbes 134 hektarit.^[3] Tööstusmaastikke (põlevkivi kaevandamise tagajärjel tekkinud jäätmete ladestamise alad, sh alad, millel arendatakse taastuvenergeetikat päikese- ja tuulepargid) on u 2500 hektarit.^[4] Ajalooliselt kasutusest välja jäetud turbatootmisalad moodustavad 7540 hektarit.^[5]

Seos metsamaaga: mäeeraldiste alla jääb hetkel RMK halduses olevast riigimaast 16 116 hektarit ehk 1,1%.

Ehitusmaavarad

Ehitusmaavarad^[6] on kivimid ja setted, mida kasutatakse ehitusmaterjalide tootmiseks ja täitematerjalina, ning nende kasutatus on peamiselt seotud nende füüsikalis-mehaaniliste omaduste ja dekoratiivsusega. Pealiskorras on kõik meie peamised ehitusmaavarad. Aluskorras on ehitusmaavarade allmaakaevandamiseks sobiv Maardu graniidikeha, millest saadava materjali kvaliteet on paraku küsitav.

Eesti on ehitusmaavaradega piisavalt varustatud, kuid maavarade erimite lõikes on paiknevus ebaühtlane. Tööstuslikku huvi pakkuvad karbonaatkivimite (paekivi)maardlad paiknevad põhiliselt Pärnu–Peipsi järve joonest põhja pool. Liiva- ja kruusamaardlad levivad enam-vähem ühtlaselt üle Eesti. Savi kaevandatakse Eestis viimastel aastatel vähe, põhiliselt tsemendi- ja keraamilist savi.

Maavarade kaevandamise tingib nende tarbimise vajadus kõigis olulistes majandusvaldkondades. Ehitusmaavarasid kasutatakse elamu- ja tee-ehituses ning tööstuses teiste ehitusmaterjalide, eelkõige betooni ja betoonelementide koostises. Nagu see on iseloomulik valitsevale turumajanduse süsteemile, määrab kaevandatava maavara varu hulga nõudlus. Järjest rohkem tähelepanu pööratakse vähima keskkonnamõjuga jätkusuutlikule maavarade kasutamisele, samas kasvav toormevajadus aktiveerib kaevandamist ka Eestis. Uusi kruusa-, liiva- ja lubjakivikarjääre avamata pole võimalik ehitada ega rajada taristut, v.a juhul, kui me neid materjale kallilt ei impordi.

Praegu on paekivi viie aasta keskmine aastane kaevandamise maht olnud ligikaudu 2,3 miljonit m³, liiva ja kruusa maht ligikaudu 6,9 miljonit m³.

Kliimaministeeriumi kodulehel on välja toodud ehitusmaavarade varustuskindluse tagatuse ülevaade maakondade kaupa^[7], kus on esitatud ka aastane keskmine vajadus ehitusmaavarade liikide kaupa. Ehitusmaavarade keskmist aastast vajadust prognoositakse riigi suurimate taristuehituste tellijate (Transpordiamet, Rail Baltic Estonia OÜ, Eesti Raudtee AS, Riigimetsa Majandamise Keskus) vajadusi arvestades. Lisaks hinnatakse kohalike omavalitsuste ja erasektorite vajadusi ning minevikus kaevandatud mahtude trende.

Ehitusmaavarade valdkonna arengusuunad üldiselt

Ehitusmaavarade valdkonna arendamisel on oluline arvestada, et ehitusmaavarade kasutamine on riigi strateegiline huvi, mis peab tagama tarbijate nõuetekohase ja majanduslikult optimaalse varustamise kvaliteetsete ehitusmaavaradega. Kohalike ehitusmaavarade kasutamine aitab tagada Eesti majanduse konkurentsivõimet ning jätkata ühiskonna heaolu ja ohutuse tõstmiseks vajalike ehitusmaterjalide tootmist. Oluline on, et ehitusmaavarade kaevandamine peab toimuma minimaalsete keskkonnamõjudega ja kasutamine peab lähtuma ringmajanduse põhimõtetest, millega kaasneb ressursside võimalikult suure lisandväärtusega ning kestlik kasutamine.

Samuti on oluline arvestada, et tehtavad muudatused võivad mõjutada nii riigi kui ka ühiskonna ehitustegevust. Tagada tuleb varustuskindlus, et rahuldada baastarbimine ning suurte taristuobjektide materjalide vajadused. Avalik sektor tarbib hinnanguliselt 70–80% kõikidest kaevandatud ehitusmaavaradest, neid kasutatakse peamiselt taristuobjektide ehitamiseks ja hooldamiseks. Ehitusmaavarade enda eksport puudub või on minimaalne ning enamik materjalist läheb kohalikuks tarbimiseks. Küll aga moodustavad ehitusmaavarad olulise sisendi ehitustoodete tootmiseks, millest u 40% eksporditakse.

Ehitusmaavarade maakondlikud teemaplaneeringud

Ehitusmaavarade uurimise ja kaevandamise ruumiliseks planeerimiseks on algatatud Harju (VV 23.12.2021 korraldus nr 447), Rapla ja Pärnu (VV 05.01.2023 korraldus nr 20) maakonnas maakonnaplaneeringu teemaplaneeringud.^[8] Teemaplaneeringute eesmärk on koostöös kohalike omavalitsuste, kogukondade ja ettevõtetega kaardistada ning leppida kokku alad ehitusmaavarade uurimiseks ja kaevandamiseks, et panustada varustuskindluse tagamisse aastani 2050 ning määrata alade prioriteetsus (joonis 24).

Joonis 24. Eestis kaevandatavad ja kasutatavad ehitusmaavarad.

Allikas: Eesti Geoloogiateenistus: www.egt.ee/tegevusvaldkonnad-ja-eesmargid/maapoueressursid/ehitusmaavarad

Alternatiivsed ehitusmaterjalid ehitusmaavarade kasutusele

Viimastel aastatel on hoogustunud ehitustegevus ja ehitusmaavarade varu – eelkõige killustiku tootmiseks vajalik lubjakivivaru – on muutunud kriitiliseks. Seoses suurte taristuobjektidega nagu Rail Baltica, TEN-T-maanteede jne ehitusega või ehitamise perspektiiviga suureneb vajadus ehitusmaavarade järele. Varustuskindluse prognooside kohaselt ammenduvad lähiajal tähtsamad lubjakivikarjäärid Harjumaal, kus on väga hea kvaliteediga ehituslubjakivi, ja uute karjääride avamine on keeruline ning aeganõudev. Seetõttu on lisaks ehitusmaavarade tarbimisele oluline ka materjalide taaskasutamine, jäätmete ja jääkide ümbertöötlemine ning kasutuselevõtt, mis Euroopas moodustab ehitusmaterjalide kasutamisest ligi 5%. Alternatiivsete ehitusmaterjalide ulatuslikum kasutamine pikendab taastumatute loodusressursside jätkusuutlikku kasutamist ja vähendab kaevandamisest tingitud keskkonnamõju.

Ka strateegiadokumendis „Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050“^[9] on öeldud, et avaliku sektori ehitiste projekteerimisel tuleb leida paremat kasutust teisesele toormele. Muu hulgas on eesmärgiks seatud, et taristuehituses kasutada 5% teisest tooret (ehitus- ja lammutusjäätmed, põlevkivitööstuse jäätmed nagu aheraine, kaevandamisjäätmed jms). Teisese toorme ulatuslikum kasutamine ühtib Euroopa ja Eesti ringmajanduse, kliima ja maavarade säästliku kasutamise eesmärkidega. Avalik sektor peab näitama siinkohal eeskuju kohalike maavarade ja teisese toorme kasutamisega. Näiteks praeguseks valminud Rail Balticu ehitusobjektidel on 5% eesmärk täidetud. Mõnede ökoduktide ehitamisel on kasutatud teisest tooret, peamiselt kaevist, kuni 70% ulatuses.

Alternatiivne maapõue ressurss – gneiss

Moondekivim gneiss sarnaneb oma omadustelt graniidiga ning seda leidub varieeruvalt alates 200 m sügavuselt, moodustades Eesti kristalliinse aluskorra. Gneissmaterjali kasutuselevõtu suurim kulu on juurdepääsu rajamine, mis on majanduslikult õigustatud vaid suurte ehitusprojektidega. Paldiski vesisalvesti rajamine loob juurdepääsu 38 miljonile tonnile (see on veel siiski eelduslik kogus, kuna hetkel on ehitusluba väljastatud ca 15 miljonile tonnile, ning ettevõtte taotleb uut ehitusluba täiendavale kogusele) gneisile ehitustööde käigus, luues alternatiivse võimaluse säästlikule ja ressursitõhusale ehitusmaavarade kasutamisele. Pärast rajatiste valmimist saab gneisi kaevandamist jätkata vastavalt vajadusele, taotledes vastavad uuringu- ja kaevandamisload ning viies läbi vajalikud keskkonnamõjude hindamised.

Aluskorra kristalne kivim gneiss pakub võrreldes lubjakiviga suuremat vastupidavust ja keskkonnasäästlikke eeliseid teede ehituses, mis on lubjakivi peamine kasutusala. Praegu teede alustes kasutatav lubjakivikillustik laguneb dünaamilise surve all peeneks ning selle koormust kandvad omadused vähenevad ajas kiiresti. Tallinna Tehnikaülikooli^[10] ja Tampere Ülikooli uuringud näitavad, et gneisskillustikust rajatud teede aluskihid kestavad 2,5 korda kauem kui kõrgemargilise lubjakivi killustiku omad ehk senise 20 aasta asemel 50 aastat. See omadus ei paranda mitte ainult taristu kvaliteeti, vaid võib vähendada ka vajadust traditsiooniliste maavarade järele.

Gneisi suurem ressursiefektiivsus materjalikulu vähenemise kaudu

Kui teede alustes kasutada kõrgemargilise lubjakivi ja asfaltsegudes importgraniidi asemel gneissi,

• säästetakse kõrgemargilist lubjakivi;
• väheneb vajadus Skandinaaviast imporditava graniitkillustiku järele 12 miljonit euro võrra aastas, kuna gneisil on sarnased omadused.

Gneisi suurema kulumiskindluse tõttu võib järgmise 50 aasta kogu materjalivajadus tee-ehituses tunduvalt väheneda. See vähendab nii ressursikulu kui ka sõltuvust impordist. Seda siiski eeldusel, et materjali vajadus teede ehitusel ei lange (joonis 25). Siinkohal tuleb rõhutada, et ettevõtte on siiski vaba müüma gneissi, kuhu soovib, ka näiteks Lätti ja Leetu.

Joonis 25. Gneisi varustuskindlus.

Allikas: Kanter, S., Pakri poolsaarele rajatava vesisalvesti alumiste reservuaaride ehitamise käigus välja kaevandatavate gneisside teedeehituses kasutamise tehnilise teostatavuse ning majandusliku ja sotsiaalmajandusliku mõju hindamine. TalTech, 2024.

Turvas

Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 miljonit hektarit ehk üle viiendiku maismaast, millest suur osa on kuivendatud metsa ja põllumajandusmaa kasutamise otstarbel. Turba kaevandamise lubadega on hõlmatud u 2% nendest turbaaladest Sellele lisanduvad u 0,8% ulatuses maha jäetud nõukogudeaegsed tööstuslikud tootmisalad ja u 1% ajaloolised nn labidaturba augud ja bageri augud, mis osaliselt vajavad veel korrastamist, kuid osa on ka juba korrastatud või isetaastunud (joonis 26).

Joonis 26. Põlevkivi ja turba mäeeraldiste jaotus maakondade lõikes.

Allikas: Maavarade koondbilanss 2023 (Maa-amet): geoportaal.maaamet.ee/docs/geoloogia/koondbilanss_2023_seletuskiri.pdf?t=20240613135452

Turbavaru

Eestis on 280 turbamaardlat, 62 alal toodetakse turvast. Maavarade 2023. aasta koondbilansi järgi kasutatakse kehtivate lubade (123 tk) alusel maad 21 317,20 hektaril (turbatootmisalade mäeeraldiste pindala kokku). Lisaks on lubatud kaevandada turvast kaasneva maavarana katendi koorimise käigus Sirgala ja Narva karjäärides põlevkivi kaevandamislubade alusel, aga kuna seda turvast ei tootestata, ei loeta seda Eesti turbatööstuse osaks.

Vastavalt maavaravarude koondbilansile 31.12.2023 seisuga moodustas kogu arvel olev turba varu 1,6 miljardit tonni, millest aastas kasutatakse keskmiselt 0,06%. Näiteks 2023. aastal kaevandati Eestis turvast kokku 897 200 tonni, sealhulgas 521 900 tonni vähelagunenud ja 375 300 tonni hästilagunenud turvast. Turba aastane kaevandamise määr võib ilmastikuoludest lähtuvalt nii riiklikult kui ka regiooniti oluliselt kõikuda. Turba kaevandamise pikaajaline keskmine on 850 000–900 000 tonni, olles olnud viimasel viiel aastal soodsate ilmastikuolude tõttu kõrgem.

Turba kasutamine

Turvas on olulise majandusliku tähtsusega Eestis, aga ka maailma vaates. Turba ressurss on kättesaadav ja suure majanduspotentsiaaliga, kuna materjalina on väikese mahukaalu, hea veeimavuse ning mitmekülgse kasutatavusega toore. Vastavalt maavaravaru uuringu korrale jagatakse turvas lagunemisastme järgi vähe- ja hästilagunenud turbaks. Oma unikaalsete omaduste tõttu on mõlema turba peamine kasutussuund tänapäeval aiandus. Ainult umbes 10% aiandustoodangust kasvatakse ilma turvast kasutamata, st kas kunstsubstraatidel või teisi kasvatusmeetodeid kasutades. Hästilagunenud turvast kasutatakse vähesel määral veel ka kütteks, kus selle peamine roll ja tähtsus on strateegilise varustuskindluse tagamine olukorras, kus puiduhaket ei ole võimalik kätte saada. Vähesel määral kasutatakse turvast hügeenilisuse, antibakteriaalsete omaduste ja hea imamisvõime tõttu ka loomadele allapanuks. Lisaks võib turvast oma erilise struktuuri tõttu käsitleda mitmete süsinikupõhiste tuleviku materjalide toormena. Sellisteks suundadeks võivad olla näiteks süsiniknanomaterjalid, mille lai kasutusvaldkond ulatuks meditsiinitehnikast, optika ja elektroonikakomponentideni. Samuti saab seda kasutada ligniinipõhiste polümeeride, bioplasti või filtermaterjalide toorainena. Turbast on võimalik toota vahasid tööstuslike valuvormide tootmiseks.

Turbasektori sotsiaalmajanduslik mõju

Eesti turbasektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi^[11] kohaselt lõi turbasektor 2020. aastal kokku 90,8 miljoni euro väärtuses kogulisandväärtust Eesti majandusele, mis moodustas sel ajal 0,6% kogu Eestis loodud lisandväärtusest (15,92 miljardit eurot). Aastaks 2024 oli sektori käive 203,8 miljonit eurot (sh eksport 192 miljonit eurot) ja arvestades struktuurseid muutusi Eesti majanduses, on turbasektori osatähtsus Eesti majanduses kasvanud. Kuna turbasektori peamised eksporditurud ei ole meie lähiriigid, nagu mitmetel teistel tööstusharudel, on turbasektor stabiilsem ja panustab väliskaubanduse bilansi tasakaalu just eriti majanduslanguse perioodidel. Turbasektoris on 28 ettevõtet ja u 841 töötajat maapiirkondades. Lisandväärtus on 2023 töötaja kohta u 75 269 eurot (Eesti keskmine: 46 000 eurot).

Sertifitseeritud turbatoodang

Nii Eesti kui ka rahvusvahelises praktikas on oluline tootmisalade asukoha valik ja selle kriteeriumid, et enam ei alustataks kaevandamist looduslikult säilinud ja kõrge kaitseväärtusega aladel. Vastutustundlikku asukoha valikut ning mitmeid keskkonnamõju leevendusmeetmeid kajastab säästva turba kaevandamise sertifitseerimise süsteem (Responsibly Produced Peat), kus osalevad mitmed Eesti tootjad. Pea 1/4 kõikidest väljastatud sertifikaatidest on väljastatud Eesti ettevõtetele.

Turbaga seotud emissioonid

Aiandusturba kliimamõju käsitlemisel on oluline vaadelda vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) juhendile koostatavat kliimaaruandlust ning aiandusturba tootmise ja kasutamisega kaasnevat tegelikku kasvuhoonegaaside heidet eraldi. Olulisi erinevusi ei esine turbatootmisaladelt lähtuva KGH heite voo käsitlemisel, mis näiteks 2022. aastal moodustas 163 500 tonni CO₂ ekv. Siinkohal on siiski oluline märkida, et turbatootmisalade pindala pärineb SMI andmestikust, mis võtab arvesse ka ajaloolised tootmisalad. Pindala, kus turbatootmisalade heidet arvutatakse, on 25 600 ha, samas kui mäeeraldiste kogupindala on 21 300 hektarit. Seetõttu moodustab tänase turbatööstuse osa sellest u 75% ning ajalooline turbatootmine 25% (osa mäeeraldistest on veel kasutusse võtmata).

Turbatootmisaladega seotud emissioonide vaates on asjakohane tootmisalade eriheitetegurit ajakohastada ning töötada välja eriheitetegur korrastatud aladele ning soovitused üleminekufaasis olevate alade käsitlemiseks kliimaaruandluses. Arvestades ühelt poolt korrastamise potentsiaali ja tootmistehnoloogia arenguid, mis ühiselt parandavad tootmisalade kasutusefektiivsust, kui ka teiselt poolt tootmisest väljalangevate alade mõõdukat asendamist, on hinnanguliselt võimalik 2040. aastaks vähendada turbatootmisaladelt pärinevat heidet alla 100 000 tonni CO₂ ekv, eelduslikult 85 000 tonni CO₂ ekv tasemele. Selle edasine vähendamine ei ole praeguste teadmiste juures ilma olulise negatiivse majandusliku kahjuta võimalik, kuid on ehk võimalik kompenseerida.

Aiandusturba kasutusega kaasneva KHG heite käsitluses tekitab enim vaidlusi turbas sisalduva ja toodetes seotud süsiniku käsitlemine. Vastavalt kehtivale arvutusmudelile, mis tugineb nn kohese oksüdatsiooni printsiibil, arvestatakse kogu turbas sisalduv süsinik kohe kogu ulatuses heiteks. Nii turba kasutuse praktika kui teadusuuringud on näidanud, et turba elukaar kestab tegelikult u 200 aastat. Pärast 100 aastat alles oleva turba ja selles sisalduva süsiniku võib lugeda stabiilseks. Eesti klimaatilistes tingimustes moodustab see 28–30%, mis teistes oludes võib erineda, kuid eelduslikult on iseloomulik ka peamistele Eesti turbatoodete sihtriikidele Euroopas („Ringmajanduse põhimõtete juurutamine Eestis toodetud aiandusturba toodete kasutamisel ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heite vähendamine LULUCF sektoris“, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, lõpparuanne 2024).[12]

Kasutusperioodi jooksul jõuab substraadis sisalduv turvas keskmiselt laguneda üksnes u 2% ulatuses. Ülejäänud osa koos muude koostisosadega valdavalt ringmajandatakse ja see jõuab ühel või teisel moel maapõue, mulda tagasi, kus algab pikemaajaline aeglane lagunemine, kuni eelkirjeldatud määrani. Kuna praeguse raporteerimissüsteemiga kaasneb märgalade ja põllumaade kategoorias aiandusturbas sisalduva süsiniku heiteks raporteerimine topelt, ei ole selline heitearvestus põhjendatud. Viimati, 2024. aastal „Eesti kasvuhoonegaaside inventuuri“^[13] kohaselt moodustas 2022. aastal aiandusturba arvutuslik emissioon 1 296 800 tonni CO₂ ekv. Selles oli juba arvesse võetud Eestis kaevandatud turba süsinikusisaldust täpsustavad uuringud, kuid ei ole arvestatud turba lagunematu jäägi, Eestis kasutatud ja maapõue tagasi viidud turbaga ega kütteturba ekspordiga. Eelnevat arvestades ei tohiks ka kohese oksüdatsiooni printsiibi alusel (millega kaasneb topelt raporteerimine) aiandusturba arvestuslik heide 2022. aasta andmete alusel olla suurem kui 820 000 tonni CO₂ ekv. Keskmise kaevandamise mahu juures 580 000–660 000 tonni CO₂ ekv aastas.

2024. aastal valmis Tallinna Tehnikaülikooli aruanne „Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine”^[14]. Koostati vastava eelarve kaks versiooni perspektiiviga aastani 2050: KHG eelarve, mis võtab arvesse Eesti õiglase panuse piirata üleilmset soojenemist 1,5 °C ja 2,0 °C juures.

Euroopa Liidu kliimalepe ning selle aluseks oleva eelarve ja sellest omakorda eraldatud Eesti osa räägib tegelikust kumulatiivsest emissioonist. Ei ole mingit mõtet seda kõrvutada ülimalt lihtsustatud kohese oksüdatsiooni meetodiga. Kuna eelarve eesmärki erinevalt IPCC arvestusalustest tagasiulatuvalt ei muudeta, töötavad kõik metoodika parandused selle kasuks, et sinna mahtuda. Seega, kui võtta eelnevalt arvutatud nt 660 000 tonni tase, liita sellele turbatootmisaladelt pärinev 160 000 tonni, saame kokku 820 000 tonni. Isegi kogu perioodi 26 700 000 tonni taseme juures on aastane määr 890 000 tonni ehk rohkem. Turbatööstus mahub kuni 2050. aasta eelarvesse ja jääb tuleviku jaoks ülegi, seda isegi juhul, kui ei muudeta arvestuse põhimõtteid, vaid üksnes täpsustakse lähteandmeid.

1,5 °C kliimaeesmärgi puhul pakub Tallinna Tehnikaülikool perioodil 2020–2050 turbasektori kasvuhoonegaaside eelarveks 26 700 000 tonni CO₂ ekv ning 2 °C kliimaeesmärgi puhul 32 300 000 tonni CO₂ ekv. Mõlemad kliimaeesmärgid on praegusel keskmisel tootmismahu tasemel saavutatavad ja ületatavad isegi praegu rakendatava kohese oksüdatsiooni printsiibi alusel. Järgnevatel teoreetilistel alustel võib muutuda KHG heite osakaalu arvestamine Eesti KHG eelarves: turbasüsiniku tegelikku ringlust täpsemini kirjeldavate raporteerimismeetodite (nn aegsõltuva oksüdatsiooni) printsiibi kasutusele võtmisel ning arvestades süsiniku siiret, tootes sidumist ja emissiooni tekke asukohta, ei ole turbatootmismahtude kliimaeesmärkidest, eelkõige turba kasutusega seotud heite koguse arvestusega kaevandatavas riigis, lähtuvalt piiramine Eestis põhjendatud. Vastavalt maailmaturu nõudlusele oleks võimalik ja mõistlik tootmise ning tootmispindade kasutuse optimeerimise piires isegi tootmismahtude suurendamine ja kohapealne väärindamine. Tõsi, võrreldes Tallinna Tehnikaülikooli poolt eri kümnendite vahel pakutud CO₂ eelarve jaotusega, tuleks sektorile arvestatud eelarve kümnendite vahel jaotada ühtlasemalt.

Turba tähtsus

2022. aastal Eestis toodetud turbatoodetest moodustasid ligi 96% erineva töötlusastmega aiandusturbad, millest eksporditi 92% ning Eestis kasutati ligikaudu 270 000 m³ aiandusturvast: metsaistikute, püsilillede, viljapuude ja ilupõõsaste, maitsetaimede ja salati kasvatamisel ning köögivilja-noortaimede ettekasvatamisel. Turul on kasvupotentsiaal Aafrika ja Aasia suunal.

Eesti annab 14% kogu maailma turbatoodangust^[15], mis on 4/5 ulatuses leiab kasutamist köögiviljakasvatuses^[16]. Maailma turbatoodangust hinnanguliselt pool panustab toidu tootmise tagamisse ja pool ilutaimede kasvatamisse, hobiaiandusse jms.

Vaatamata aastakümnete pikkustele uuringutele ei ole turbale aseaineid leitud. Kookoskiud, puidukiud, kompost, kivivill ja polümeervaht pakuvad üksnes osalist lahendust. Kasvumuldade orgaanilised koostisosad on põhiosas käsitletavad kui lisaained, mitte kui iseseisvad toormed. Turba mitmekülgset rolli iseloomustab näiteks see, et isegi banaanitaimi kasvatatakse suures osas ette turbal põhinevatel kasvumuldadel. Koos teaduse ja kasvatustehnoloogiate arenguga uuritakse ja töötatakse välja järjest efektiivsemaid kasvusegusid ning otsitakse uusi toormeid ja kasvusegude koostisosi. Seetõttu on näiteks varasemalt 100% turbast koosnevad segud asendunud keskmiselt 60–70% turbasisaldusega segudega ning prognoositakse, et 2050. aastaks langeb see keskmiselt 30–40%-ni. Oskus kasutusele võtta järjest uusi koostisosi kasvab koos kasvusubstraatide nõudluse suurenemisega. Tegemist on protsessiga, mis toimub turba tootmisest sõltumatult, kuid mis ei vähenda vajadust turba järele. Eeldatakse, et hoolimata uute koostisosade ja kasvatustehnoloogiate kasutuselevõtust turba vajadus 2050. aastaks kahekordistub, kuna kasvusubstraatide vajadus tervikuna neljakordistub.^[17] Senine areng on prognoose kinnitanud.

Turbal on põllumajanduse ressursiahelas kujunenud teatav roll toidujulgeoleku tagamisel. Arvestades põllumajandusliku maa piiratust, on aiandus ainuke valdkond, kus saab toidutootmist ilma täiendava maa hõivamiseta oluliselt suurendada ja suured ootused on pandud siinkohal turbale. Samas on kogu Euroopa Liidus ühtlustamata ja kokku leppimata turba jt kasvusubstraatide alusmaterjalide kasutuse printsiibid, puudub ühtne andmestik turba kasutuse, järelkasutuse, keskkonnatasude jm kohta. Liikmesriikide turba kaevandamise poliitika olnud erinev ja viinud selleni, kus tingimused kaevandamisel pole Euroopa Liidu tasandil (majanduslikult) ja keskkonnakaitseliselt samadel alustel. Vajadus on kogu regioonis ühtlustada keskkonnanõuded turba kaevandamisele ja kasutusele ning määratleda selle roll toidujulgeoleku tagamisel.

Soode ökoloogiline seisund ja ökosüsteemiteenused

Eestimaa Looduse Fondi tehtud Eesti soode seisundi ja looduskaitseliste väärtuste inventeerimise tulemuste põhjal võib öelda, et Eestis umbes 240 000 hektarit lage- ja puissoid, mis hõlmavad 5,3% riigi pindalast[18].  Nimetatud hinnang ei sisalda soometsi, mida on hinnanguliselt u 85 000 hektarit. Väga suur osa (kuni 2/3) on neist kuivendusest rikutud. Kaitstavatele aladele jääb u 185 000 hektarit sooelupaiku (ilma soometsadeta). Suurem osa kaitstavatest sookooslustest asub riigimaal (95%), eramaadele jääb vähem kui 5%. Looduslikke sookooslusi Eestis säilinud kokku umbes poolel miljonil hektaril. Eestis on esindatud järgmised soo elupaigatüübid: rabad (7110*, 158 000 hektarit), rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad (7120*, 26 500 ha), siirde- ja õõtsiksood (7140, 28 000 ha), nokkheina-kooslused (7150*, 8000 hektarit), allikad ja allikasood (7160*, 730 hektarit), madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*, 2200 hektarit), nõrglubja-allikad (7220*, 200 hekatrit), liigirikkad madalsood (7239*, 23 900 hekatrit). Enamiku soo-kasvukohatüüpide pindala on viimase 60 aasta jooksul vähenenud. Soode kogupindala on vähenenud 2,7–2,8 korda, 642 200 hektarilt 240 000 hektarini.

Põlevkivi

Seisuga 31.12.2023 on Eestis üks põlevkivimaardla EESTI põlevkivimaardla, mis paikneb kahe maakonna (Ida-Viru ja Lääne-Viru) piires. Eesti põlevkivimaardlal on 23 maardlaosa (kaeve- ja uuringuvälja), neist kehtiva kaevandamisloaga on hõlmatud 11 maardlaosa. 2023. aastal kaevandati Eesti maardlast kokku 10 098 400 tonni põlevkivi aktiivset tarbevaru ja 62 600 tonni aktiivset reservvaru, mida oli 5% vähem kui eelneval aastal. Deklareeritud kaod moodustasid kokku -3 089 800 tonni, mida oli 0,2% vähem kui eelneval aastal.

Põlevkivi valdkonda mõjutab kõige enam koostamisel olev kliimakindla majanduse seadus, milles on sätestatud KHG heite vähendamise sihttasemed ja põlevkivi kasutusalad edaspidi (mitte energiakandja ega ka mitte kütustena). Põlevkivi kasutamist mõjutab seejuures elektri- ja soojusenergia tootmine, seega on energiamajanduse arengukava suunanäitajaks, aga endiselt käsitleb põlevkivi kasutamise riiklik arengukava kaevandamise ja kasutamise arenguid.

2023. aastal kaevandati Eestis 10,16 miljonit tonni põlevkivi. Hinnanguliselt 85% kaevandatud põlevkivist kasutatakse õli tootmiseks (2023: umbes 8,64 miljonit tonni) ja 15% elektrienergia tootmiseks (2023: umbes 1,52 miljonit tonni). Selle tulemusena toodeti 1,238 miljonit tonni põlevkiviõli ja 1,971 TWh elektrit (umbes 35% kogu Eestis toodetud elektrist). Lähitulevikus jääb see osakaal ilmselt samaks, sest õli tootmine jätkub samas mahus ja elektri tootmine samamoodi (baaskoormuse katmine). Põlevkivitootmise tööstuse osa katab koostamisel olev tööstuse teekaart.

Tuleviku- ehk strateegilised maavarad

Strateegiliste maavarade puhul saab rääkida nendest, mida senimaani pole kasutatud või mida kunagi kasutati, aga mille kasutusele võtmine võib eeldada suurt arengupotentsiaali (väetise- ja metallitoormed: fosforiit, haruldased muldmetallid, glaukoniitliivakivi, graptoliitargilliit, rauamaak jt kristalse aluskorra metallid, dolokivis esinev magneesium) (joonis 27). Need maapõueressursid on üliolulised rohe- ja digipöördeks ning kaitse-ja kosmosetööstuse jaoks. Strateegilistest maavaradest on maardlatena arvel ainult fosforiit passiivse varuna.

Joonis 27. Kriitiliste toormete (fosforiidi ja kaasnevate ressursside) uuringute kava

Allikas: Eesti Geoloogiateenistus, esitlus majandus-ja kommunikatsiooniminister Taavi Aasale (14.10.2020)

Eestis paiknevad Euroopa Liidu ühed suurimad teadaolevad fosforiidivarud. Passiivse varuna on meil arvel 2,9 miljardit tonni fosforimaaki, kuid erineva detailsusega geoloogiliste uuringute tulemusel on Eestis teada umbes 9 miljardit tonni fosforimaaki (keskmise P₂O₅ sisaldusega 9,3%). Samas imporditakse praegu peaaegu kogu Euroopa Liidu fosfaattooraine Põhja-Aafrikast (peamiselt Lääne-Sahara ja Maroko) ja Venemaalt, vähesel määral Soomest. 2018. aastal lisas Euroopa Komisjon fosforiidi kriitiliste toorainete loetellu kui toorme, millel on nii suur majanduslik tähtsus kui ka oluline tarnerisk. Kõrvuti fosforiidiga on EL kriitiliste toormete nimekirjas haruldased muldmetallid, mison tüüpiliselt fosforiitides esindatud kõrgenenud sisaldusega ning mille võimaliku uudse toormena fosforiite ka käsitletakse, sh Eesti fosforiiti.

Eesti Geoloogiateenistusel on Aru-Lõuna uuringualal käsil projekt „Fosforiidi ja kaasnevate ressursside teadus- ja arendusuuringud 2023–2025“. Uuringu eesmärk on tööstuslikul skaalal uurida, kas ja kuidas fosforiidist saab eraldada haruldasi muldmetalle ning milliseid lõpptooteid on fosforist otstarbekas toota. Muu hulgas otsitakse lahendusi fosforiidiga kaasneva mitmete raskemetallidega rikastunud graptoliitargilliidiga seonduvate keskkonnaohtude vältimiseks. Aru-Lõuna uuringualal leidub umbes 42 miljonit tonni fosforiidimaaki, millest saaks 16 miljonit tonni fosforiidi kontsentraati, P2O5 sisaldusega umbes 30%.

Nende keerulistes geoloogilistes tingimustes (eelkõige aluspõhi, sh kristalne aluskord) asuvate ressursside järele on Euroopa Liidus ja maailmaturul suur nõudlus ning selle toodangule kõrge lisandväärtuse andmisest on riigil ja ühiskonnal võimalik teenida täiendavat tulu. Selleks, et neid ressursse kasutusele võtta, on vajalik kompleksselt lahendada nimetatud maavarade rahvusvahelise standardite järgi maavaravaru uurimine, varu arvele võtmine ja arvestuse pidamine ning keskkonnamõju eelhindamisel kaevandamisega seotud põhjaveekaitse, jäätmetekke, eluslooduse ja maakasutuse ning ehitusõiguse küsimused. Samuti tuleb suurendada riigi rolli uurimisel ning uute kaevanduste ja karjääride rajamisel ning kaevandamise korraldamisel, kuna nimetatud ressursid on enamjaolt aluspõhja maavarad, mis kuuluvad riigile.

Eesti maapõueuuringute kontekstis on metalliliste toormete osas viimase kümnendi fookusesse tõusnud aluspõhjalised maavarad fosforiit ja graptoliitargilliit kui vastavalt haruldaste muldmetallide ja vanaadiumi võimalikud toormed. Samas on Eesti aluskorra ja aluspõhja potentsiaali uuritud ebapiisavalt värviliste metallide (Cu, Pb, Zn), akumetallide (Li, Co jt), haruldaste muldmetallide ning väärismetallide (Au, Ag, Pt-rühma elemendid) maagistumise esinemise osas ning nende maavarade võimalik majanduslik potentsiaal on teadmata. Riik kui kristalse aluskorra omanik peab teadma, millised maavarad maapõues esinevad ning milline on nende võimalik kasutusala ja majanduslik potentsiaal. Globaalne liikumine uutele tehnoloogiatele, mis piiraks CO₂ heidet (sh Euroopa Liidu rohelepe), on juba praegu tekitanud metalsete maapõueressursside lisatarbimise, mis on põhjustanud maavarade otsingu- ja kaevandustegevuste hoogustumise kogu maailmas. See tähendab juba niigi piiratud maagiressursside täiendavat kasutuselevõtmist ning uute varude otsinguid ja uuringuid. ^[19]

Elurikkus

Looduskeskkonna ja elurikkuse ning nendega seotud ökosüsteemiteenuste tagamise ja väärtustamisega seoses seab kõrged eesmärgid kavandatav rohepööre ning suundumus kliimaneutraalsuse poole. Nii Euroopa roheleppe, Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030 kui ka kliimalepete täitmine eeldab looduskeskkonna ja loodusressursside säästlikumat ja jätkusuutlikumat kasutust ning looduslike ökosüsteemide tõhusamat kaitset ja rikutud ökosüsteemide taastamist. Kaevandamine põhjustab bioloogilise mitmekesisuse kadu kaevandamisaladel ja selle vähenemist kaevandamisalade naabruses. See mõjutab ka elupaikade sidusust. Elurikkus kannatab ka kaevandamise ja transpordiga kaasnevate häiringute, veerežiimi ja veekvaliteedi halvenemise ning kaevandamisaladelt lähtuva tolmu tõttu.

Elurikkust toetab kindlasti kogu kaevandamistsüklit hõlmava elurikkuse kava koostamine ja rakendamine.

Oskuslik ja piirkonna maastikule iseloomulikke kooslusetüüpe ja eluslooduse mitmekesisust arvestav bioloogiline kaevandamisjärgne korrastamine võib oluliselt panustada ka looduskaitseliste eesmärkide saavutamisse. Näiteks kui kujundada karjäärist elupaik piirkonnas ohustatud liikidele, aitab see oluliselt kaasa elurikkuse säilimisele nii piirkondlikul kui ka riigi tasandil. Kaevandusalade korrastamine leevendab kaevandusest tulenevaid negatiivseid mõjusid ja selle käigus saab kujundada alasid, mille üheks funktsiooniks võiks olla eelistatult ka elurikkuse säilimine või seisundi parandamine (näiteks märgalade taastamine).

Ammendatud karjääri mõnele sihtliigile elupaiga loomist on soovitatav kaaluda eriti juhul, kui lähiümbruses paikneb mõni kaitseala, kaitstavate liikide populatsioon või rohevõrgustiku ala. Võimalik, et kaevandamine või mõni muu tegevus on ümbruskonnas elava olulise liigi elupaiga kvaliteeti halvendanud. Sellisel juhul saab kaaluda, kas olukorda on võimalik korrastamise suuna valikuga parandada. Teisalt loob kaevandamine elupaiku taimedele ja loomadele, kes muul juhul sinna piirkonda ei satuks. Olukorras, kus kaitsealune liik on endale juba mäetööde käigus leidnud sobiva elupaiga, tuleb karjääri korrastamisel kaaluda liigi elutingimuste säilitamise võimalust, nagu pakub välja „Ehitusmaavarade uuringu-ja kaevandamisalade korrastamise käsiraamat”^[20].

Keskkonnamõjud

Töötavate karjääride ja kaevanduste peamised keskkonnamõjud on müra (transport, tehnika, lõhkamised), saasteainete heide välisõhku nagu tolm jm (eriti ehitusmaavarade ja turba puhul), ebameeldiv lõhn, vibratsioon, saasteainete heide vette, veekasutus, ka maa hõivamine (elurikkus) ja mulla katmine ning eemaldamine. Maksimaalseid tahkete osakeste heitmeid põhjustab karbonaatsete maavarade (lubja- ja dolokivi) kaevandamine, mis on eelkõige seotud materjali omadustega. Lisaks karbonaatsete kivimite kaevandamisele tekib tahkeid osakesi ka turba ning põlevkivi karjääriviisilisel kaevandamisel, kuid suur osa nendest ei kandu mäeeraldise piiridest nende suuruse tõttu väljapoole. Väiksemal määral tekib tahkeid osakesi liiva ja kruusa kaevandamisel (joonis 28).

Kaevandamise mõjud sõltuvad, kas on rajatud karjäär või kaevandus ja millise maavaraga on tegemist. Allmaakaevandusi kasutatakse praegu põlevkivi kaevandamiseks.

Kaevanduse ekspluateerimisega kaasnev negatiivne keskkonnamõju:

• karjäärid avaldavad olulist mõju maapinnale ja muudavad esialgse maa kasutust;
• töötav allmaakaevandus avaldab olulist kompleksset mõju piirkonna pinnaveevoolule, (jõgede) hüdrogeoloogilisele režiimile ja maapõue hüdrogeoloogilisele keskkonnale.

Joonis 28. KHG inventuuri heitkoguste jaotus kliimaseaduse raames.

Allikas: autori koostatud eKUK joonise põhjal.

Ehitusmaavarade keskkonnajalajälge on käsitletud Rohetiigri ehituse teekaardis 2040 (pt 2.7).^[21]

Täiendavalt. Kliimaministeeriumi kasvuhoonegaasi jalajälje hindamise mudeli põhjal eraldub 1 tonni ehitusmaterjali transportimisel 1 km kaugusele 0,04 kg CO₂/tonn-km. Süsinikujälje optimeerimise seisukohalt on ehituses ja tööstuses vajalike maavarade võimalikult kohalik kaevandamine oluline, sest nii jääb ära liigsest transpordist põhjustatud heide.

Uute karjääride rajamisel mõjutatakse kõige enam maastikku ja maakasutust, selle käigus kaovad looduslikud ning tekivad uued pinnavormid. Perspektiivsed ehitusmaavarade kaevandamisalad paiknevad suures osas riigi omanduses oleval maal, enamasti metsamaal, mistõttu nõuab kaevandatav ala tihti raadamist ning sageli lisandub ka väljaveoteede rajamine. Ehitusmaavarade töötavad karjäärid võivad mõjutada piirkondlikku pinna- ja põhjaveerežiimi, sh inimeste joogivee kättesaadavust ja kvaliteeti. Allpool põhjaveetaset kaevandavasse karjääri võivad teatud juhtudel tekkida tehisveekogud, mis võivad olla kesise ökoloogilise potentsiaaliga. Kui väiksemad karjääriveekogud mitmekesistavad elupaiku, siis liigsuurte karjääriveekogude puhul võivad ühel pool kujuneda kõrged järsud kaldad, teisel pool aga üleujutusalad. Karjääriviisiline kaevandamine mõjutab välisõhukvaliteeti, mõju seisneb tavaliselt kaevandamisega tekitatud tolmu ja transpordi heitgaaside paiskumises välisõhku. Lisaks võimalikule välisõhu ja vee kvaliteedi langusele avaldavad ehitusmaavarade kaevandamisel nii looduskeskkonnale kui inimese tervisele mõju müra ja maavõnked. Pärast ammendatud kaevandamisalade korrastamist muutub sageli maa kasutusotstarve, sest paljud kaevandatud alad pole endisel moel taastatavad ja kasutatavad ehk alal ei pruugi taastuda varasemale ökosüsteemile omased liigid ja elupaigad. Põllumaa taastamine on ajaliselt kulukas ja maa põllumajanduslik väärtus ei küüni tihti endisele tasemele.^[22]

Kaevanduste ja karjääride mõjud märgaladele ning turbatootmisala keskkonnamõju

Tänapäeval keskendub turba kasutusega kaasnev keskkonnamõju käsitlus peamiselt soo elupaigatüüpide, veekeskkonna ja kliima kaitsele. Loodusele avaldab survet turba kaevandamisel tekkivate avatud alade suurus ja kaevandatava maavaralasundi paksus ning sellest lähtuv kuivendamise sügavus (loodusliku veetaseme alandamine), mitte niivõrd kaevandatava turba maht. Seetõttu on looduskaitse arengukavas 2020 sätestatud, et looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleks vältida, eelistades turba kaevandamise jätkamist juba kuivendusest rikutud aladel. Lähtudes nendest põhimõtetest ja revisjoni andmetest, on Keskkonnaministeeriumis välja töötatud 27.12.2016 määrus nr 87 „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri“^[23]. Määrust uuendati 2024. aasta juulis, algselt nimekirja kantud alasid tunduvalt vähendades. Ühe või teise ala nimekirja kandmine ei ole olnud garantii kaevandamisloa saamiseks, vaid eeldus selle taotlemiseks. Üldjuhul eelneb keskkonnaloa andmisele kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine, mille käigus selgitatakse, kas kaevandamine sellel alal on võimalik või mitte.

Praegu moodustab turba kaevandamine arvutuslikult ligi 9% Eesti KHG koguheitest – 2022. aastal 1,3 miljonit tonni CO₂ ekv.^[24] Oluline täpsustus: kui lähtuda kehtivast mudelist, siis on turba kaevandamise koguheide u 30% üle hinnatud, seda äsja valminud dr Ain Kulli uuringu „Ringmajanduse põhimõtete juurutamine Eestis toodetud aiandusturba toodete kasutamisel ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heite vähendamine LULUCF sektoris, 2024“ põhjal. Mudeli täpsustamisel väheneb KHG heitekogus tõenäoliselt veelgi. Kaevandusalade pindala arvestati nimetatud juhul 25 806 hektarit, kuid vastav hinnang on tehtud kehtivate kaevanduslubade põhjal ega käsitle ühtmoodi juba avatud kaevandusalasid, varasemalt taastamata ja kuivenduse mõjudega jääksoid ja võimalikku heidet kaevandusalade mõjutsoonist. Praegu veel puudub riiklik seire nii KHG heite täpsustamiseks toimivatel kaevandusaladel kui ka taastamisjärgsete muutuste hindamiseks. Leping vastava töö tellimiseks on Kliimaministeeriumil sõlmitud. Samuti panustavad kaevandused veekeskkonna seisundi muutustesse, mõjude ulatust täpsustatakse 2028–2033 veemajanduskavade ajakohastamise raames.

Turba kasutus ja kaevandamine võib seniste lubade alusel jätkuda veel aastakümneid, kuid akuutsem teema on see, milliseid alasid on võimalik selle laienemiseks kasutada – kasvusubstraadi kasutuseks sobivaim turvas asub just rabades. Need on enamasti looduslikud, kuid nende kaevandamine on vastuoluline ka mitmete strateegiliste dokumentide ja suunistega, mistõttu on põhjendatud looduslikus seisundis soode kaevandamisest alternatiivi olemasolul hoiduda. Looduslikus seisundis rabad on Euroopa Liidu loodusdirektiivis märgitud esmatähtsa elupaigana, mis tähendab, et kogu regioonis on selliseid kooslusi väga vähe alles jäänud ning Euroopa Liidu liikmesriikidel on nende hoidmisel eriline vastutus, samas on looduslikus seisundis rabad kõikjal Euroopas halvas olukorras. Eesti puhul on vastutuskooslustena määratletud eelkõige looduslikus seisundis rabad, samuti madalsood lääne-mõõkrohuga, nõrglubja-allikad.^[25] Samas on hinnatud raba, kuid ka teiste potentsiaalselt kaevandamisest mõjutatud soode elupaigatüüpide (näiteks siirde- ja õõtsiksood, siirdesoo ja rabametsad) seisundit Eestis ebasoodsaks-ebapiisavaks.^[26] Kaitsemeetmetena on välja toodud elupaigatüübi leviala, pindala või struktuuri ja funktsioonide säilitamine nii Natura 2000 võrgustikus kui ka väljaspool seda ja hüdroloogiline taastamine. Lisaks võib uute kaevanduste avamine mõjutada kaitsealuste liikide soodsat seisundit, mis ei pruugi olla tagatud üksnes kaitsealade piirides.^[27] Soodest on ELME ülepinnalise metoodika alusel 53% heas, 17% keskmises ja 30% viletsas seisundis.^[28]

Samas vähendab raba- ehk vähelagunenud turba suurem osakaal kogu tarbitavast aiandusturbast toodete eriheidet ühe tooteühiku ehk kuupmeetri kohta.

Säilinud looduslikus seisundis rabakoosluste kaevandusjärgne taastamine ja taastumine võtaks aega aastatuhandeid, seda juhul, kui kaevandatakse soo põhjani. Kui aga kaevandamisel piirdutakse üksnes pealmise rabaturbakihi eemaldamisega (vastavat suunist pole enamasti kaevanduslubades antud), võib rabakoosluse taastumine olla kiirem – mõnikümmend aastat. Teisalt on suur risk koosluse taastumisel soodsa pinnasevee taseme saavutamine (keskmine veetase peaks jääma 30 cm alla maapinna) vegetatsiooniperioodil. Tagasilöögiks võivad olla põuased suved, mille sagenemist kliimamuutuste stsenaariumid prognoosivad. Samuti võivad taastamise edukust pärssida taastamisalade piirialade maaomanike vastuseis veerežiimi muutustele, maaparandustööd vm.

Hinnatakse, et pärast korrastamist muutuvad need alad taimkatte taastumisel ehk umbes 10 aasta jooksul kliimaneutraalseks või kergelt süsinikku siduvateks. Tingimuste loomisel soo taastumiseks saab korrastatud alasid käsitleda taastumisvõimeliste soodena.

Allmaakaevandustest tingitud kuivenduse mõju märgalade kooslustele ja sellest lähtuv KHG voogude ulatus on kvantifitseerimata. Kaevandustegevuse juures hinnatakse olulisena põlevkivipiirkonna ordoviitsiumi Ida-Viru põhjavee kogumi põhjavee taseme, soode veerežiimi ja Kurtna järvestiku veerežiimi mõjutamist. Samuti on kaardistatud võimalike põlevkivi allmaakaevanduste mõju ulatus ja antud suunised nende ärahoidmiseks või minimeerimiseks, sh järgnev: kaitsealadel paiknevate soode all allmaakaevandamise võimalikkus ilma nende alade veerežiimi mõjutamata pole tõestatud ja kuna kuivendatud sood looduslikult ei taastu, ei saa allmaakaevandamist seal praeguste teadmiste põhjal lubatavaks pidada; soostuvates ja soometsades põhjustab allmaakaevandamine, eriti märgatavalt aga ammendatud kaevandusalade maapinna vajumine, taimkatte kasvukohtade kuivendamist ning kuivendusest johtuva turbalasundi mineraliseerumist; hindamaks mõju ulatust on vajadus seire korraldamiseks – pikaajalise sooelupaikade seire puudumise tõttu võib tänaste teadmiste põhjal pidada tõenäoliseks, et sooelupaikadega kaitsealade ja kaevandamisele mineva ala vahele tuleb ettevaatusest paljudes kohtades jätta täiendav puhvertsoon (300–500 m).^[29] Samuti panustavad kaevandused veekeskkonna seisundi muutustesse, mõjude ulatust täpsustatakse 2028–2033 veemajanduskavade ajakohastamise raames, kuid Ida-Eesti vesikonnas on üldlämmastiku sissekannet hinnatud 56%-le seostatuna peamiselt põlevkivikaevandustega.

[1] www.riigiteataja.ee/akt/130122024013?leiaKehtiv

[2] Eesti Geoloogiateenistus: www.egt.ee/maapouealane-teave/geoloogilised-andmed/maavarade-register#maavarade-koondbilansid

[3] Keskkonnaametilt saadud andmed 26.03.2024

[4] Keskkonnaametilt saadud andmed 01.04.2024

[5] Marko Kohv (02.02.2024). Turbakaevandamise jälg Eestis. Ettekanne media.voog.com/0000/0050/7864/files/OK_2.02_13.15_Turbakaevandamise%20j%C3%A4lg%20Eestis.pdf

[6] www.kliimaministeerium.ee/ehitusmaavarad

[7] kliimaministeerium.ee/energeetika-maavarad/maavarad/ehitusmaavarad

[8] Kliimaministeerium: kliimaministeerium.ee/ehitusmaavarad

[9] www.riigiteataja.ee/akt/307062017002

[10] Kanter, S. (2024). Pakri poolsaarele rajatava vesisalvesti alumiste reservuaaride ehitamise käigus välja kaevandatavate gneisside teedeehituses kasutamise tehnilise teostatavuse ning majandusliku ja sotsiaalmajandusliku mõju hindamine. Tallinna Tehnikaülikool.

[11] Friedenthal, K. (2022). Eesti turbasektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüs. Paberkandjal

[12] www.kik.ee/et/projektid/ringmajanduse-pohimotete-juurutamine-eestis-toodetud-aiandusturba-toodete-kasutamisel

[13] kasvuhoonegaasid.ee

[14] kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-06/Eesti%20KHG%20eelarve%2C%20TalTech.pdf

[15] kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-12/Turbasektori%20meetmete%20anal%C3%BC%C3%BCs.pdf

[16] Kull, M., Küttim, M. (2024). Ringmajanduse põhimõtete juurutamine Eestis toodetud aiandusturba toodete kasutamisel ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heite vähendamine LULUCF sektoris. Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool

[17] (PDF) Growing media for food and quality of life in the period 2020-2050 | Chris Blok – Academia.edu

[18] Paal, J., Leibak, E. (2013). Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu

[19] Aluskorrauuringute teekaart.pdf (EGT, 2023), www.egt.ee/uuringud-ja-projektid/maapoueressursid/kristalse-aluskorra-uuringud

[20] Rammul. Ü., Niitlaan. E., Reinsalu. E., Keerberg. L, (2017) . Ehitusmaavarade uuringu-ja kaevandamisalade korrastamise käsiraamat. OÜ Inseneribüroo STEIGER.  loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/korrastamise_rmt_2017.pdf

[21] rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2023/04/EHITUSE-TEEKAART-2040-v1.pdf

[22] www.riigiplaneering.ee/sites/default/files/documents/2025-02/Harju_mk_maavarade_kliimam%C3%B5jud_analyys%20%281%29.pdf

[23] www.riigiteataja.ee/akt/129122016064?dbNotReadOnly=true

[24] Greenhouse Gas Emissions in Estonia 1990–2022. National Inventory Document. kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-03/NID_EST_1990-2022_15.03.pdf

[25] Paal. J., Leibak, E. (2013). Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu

[26] nature-art17.eionet.europa.eu/article17/

[27] Vt ka Riigikohtu otsust 3-20-1657 seonduvalt Eesti Ornitoloogiaühingu kaebusega Keskkonnaameti 23. juuli 2020. a korralduse ja selle alusel väljastatud keskkonnaloa tühistamiseks www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-20-1657/78 .

[28] ELME projekt „Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) majandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine“ (2023), dspace.emu.ee/items/49674d19-b5f7-425c-9df5-5f78bf0c6da3

[29] loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/rakendusuuring_kaevandamistundlikkuse_maaramiseks.pdf