5.1 Metsamaa
Baasstsenaariumi realiseerimisel ehk jätkates praegusel kursil võib 2040. aastaks metsamaa süsiniku sidumine (kt CO2 ekv) väheneda 16% ja puittoodete süsiniku talletamine (kt CO2 ekv) 148% (st talletamise asemel hakkab puittoote väiksema mahu juures süsinikuvaru seal vähenema).
Metsas toimuvad protsessid on aeglased, kus lühiajalisi muutusi pindala, tagavara ja juurdekasvu osas on keeruline ellu kutsuda. Küll aga saame enim mõjutada seda, kuidas ja mis kvaliteediga puitu võtame kasutusse, et panustada võimalikult pikaajaliselt süsiniku talletamisse, valmistades puidust kestvustooteid.
Metsade kasvu dünaamika on ajas muutuv, metsamajandamise otsustega saame iga kümnendiga mõjutada nii puude kasvu kui ka puidu kvaliteeti. Iga järgneva kümnendiga muutub metsa selekteerides metsapuu seemnete ja metsataimede kvaliteet, st metsataimed on haiguskindlamad, kiirekasvulisemad ning tuleviku metsa- ja puidutööstuse jaoks paremate omadustega. Panustada tuleb rohkem noore metsa hooldamisse, metsakuivendusse ja õigeaegsesse lageraiesse. Need neli sammast võimaldavad luua puidust kestvustooteid ja siduda rohkem süsinikku atmosfäärist. Süsiniku sidumise maksimeerimiseks tuleb mõista, et metsa juurdekasv väheneb koos vanusega ning nooremad ja uuema põlvkonna puistud kasvavad kiiremini, samas on nooremate puistute süsinikuvaru väiksem.
Kaitsepiirangute lisamine metsadele ja seal majandamata jätmine on poliitiline otsus, mis piirab ressursi kasutust, aga ka süsiniku sidumise maksimeerimist. Kaitse alla võetud metsades süsiniku sidumist üldjuhul enam ei mõjutata ning toimub looduslik areng, kus kogu metsade produktsiooni ja kasvu suunab loodus ise kasvu konkurentsi loomise ja looduslike häiringutega ning ajapikku süsiniku sidumise võime väheneb. Seevastu majandatavates metsades toimub nii süsiniku sidumise kui talletamise teadlik mõjutamine. Majandusmetsades kiirendatakse metsamajandamise võtete abil (istutamine, hooldus- ja uuendusraied) süsiniku sidumise võime taastumist ning seda ka juhul, kui loodusliku häiringu tõttu on mets mõjutatud saanud.
Kliimamuutuste põhjuste ja leevendamise osas tuleb aru saada, et kõige olulisem on vähendada tervikemissioone, mille osaks on loobuda fossiilse süsiniku kasutamisest, et lõpetada pikaajaliselt talletatud süsiniku paiskamine atmosfääri. Üks esmaseid ja kiiremaid lahendusi fossiilse süsiniku lisandumise peatamiseks on selle asemel võtta kasutusele biogeenne taastuv süsinik, mis on seotud puu kasvamisel ja talletatud puittootes. Biogeenne süsinikuringe ja metsade majandamine võimaldab lisaks fossiilse süsiniku asendamisele luua olukorra, kus atmosfäärist seotakse ja kestvustoodetes säilitatakse rohkem süsinikku, kui sinna juurde paisatakse.
Ajalooliste metsamajanduslike otsuste tõttu on viimase 20 aastaga toimunud küpsete metsade osakaalu suurenemine u 10 protsendipunkti. Käesolevaks ajaks on Eesti metsadest küpsed 29,3%[1] ja aastal 2004 oli küpsete metsade osakaal 19,4%[2]. Küpsete metsade dünaamika muutub ka tulevikus ja sõltub nii raietest kui juba kasvava ja tulevikus raieküpseks saava metsa mahust (vt joonist 32).
Joonis 32. Majandatava metsamaa jagunemine vanuseklassidesse enamuspuuliigi järgi.
Allikas: Autori koostatud SMI 2023 põhjal Workbook: SMI
Kõige üldisemas mõttes determineerivad majandusliku optimaalsuse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid parameetreid majanduse seosed ühiskonna teiste allsüsteemidega (tehnilise, sotsiaalse, poliitilise, juriidilise ja kultuurilise ühiskonna dimensiooniga) ning ökoloogilise keskkonnaga.[3] Kitsalt tulu maksimeerimise mõttes efektiivseks majandamiseks võib pidada olukorda, kus maaressursi tootlikkust maksimeeritakse, st et raie toimub peale küpsusvanuse või küpsusdiameetri saabumist. Küpsete metsade osakaalu kasv viimastel aastakümnetel viitab, et metsaomanikud ei ole mitmetel põhjustel maaressursi tootlikkust lõpuni maksimeerinud. Metsade majandamise juures – ja ka mujal – on olulisimaks saavutada tasakaal looduse taastumis- ja kohanemisvõime ning majandusliku kasu ja kliimakasu vahel.
Toorressursside väljaviimine riigist ei ole mõistlik, eelistada tuleb lisandväärtuse loomist kohapeal. Täiendava väärindamise loomiseks vajaliku investeerimisotsuse üks eeldus on puidu kättesaadavus ja stabiilsus. Väheväärtusliku puidu väärindamata jätmine vähendab puittoodetes seotud süsiniku hulka LULUCF aruandes.
Euroopa elurikkuse strateegia[4] raames taastamismääruse jõustamisel on liikmesriikidel kohustus välja töötada riiklikud kavad, et taastada või parandada ökosüsteemide seisundit 2030. aastaks vähemalt 20% Euroopa Liidu maismaast ja merest ning kõik ökosüsteemid, mis vajavad taastamist 2050. aastaks. Euroopa Liidu taastamismäärus[5] näeb ette, et aastaks 2030. kehtestatakse vajalikud taastamismeetmed parandamaks heasse seisundisse need määruse lisas I loetletud elupaigatüübid, mis ei ole veel heas seisundis.
Baasstsenaariumi realiseerumisel võib elupaikade ja liikide seisund muutuda paremaks 2040. aastaks sellises ulatuses, nagu juba rakendatud või teadaolevalt tulevikus kavandatavad meetmed võimaldavad. Samas mitmete juba tuvastatud probleemidega[6] tegelemiseks lahendused jätkuvalt puuduvad.
[1] SMI2023_tulemused_graafikud.pdf (keskkonnaportaal.ee)
[2] Aastaraamat Mets 2004 (keskkonnaportaal.ee)
[3] Reiljan, J., Kasemets, K. Majandusotsuste Teoreetilised alused. Tartu Ülikooli majandusteaduskond. content
[4] eur-lex.europa.eu/ET/legal-content/summary/eu-biodiversity-strategy-for-2030.html
[5] environment.ec.europa.eu/topics/nature-and-biodiversity/nature-restoration-law_en
[6] MAK 2030 algatamise ökoloogia valdkonna alamtöörühma (11.04.2018) probleemide kaardistus Töörühmale ettesaadetud materjalid_2.pdf