7.3 Kaevandused, karjäärid, turbatootmisalad ning tehismaastikud

Ehitusmaavarad ja põlevkivi

Ehitusmaavarade puhul on mahuprognoosides arvestatud lühi- ja pikaajaliste teehoiukavade ja Rail Balticu ehitusega ning põlevkivi puhul lõpeb ametlikult fossiilkütuste kasutamine avalikus sektoris aastaks 2040, välja arvatud strateegiliste teenuste (nt riigikaitse) ja keemiatööstuse tooraineks kasutamise puhul.

Meede 1. Fossiilkütustega töötavad masinad ja seadmed asendatakse hübriidsete ja elektriliste kaevandusmasinatega

Mõju: praegu keskmiselt 4–6 kg CO2 ekv iga toodetud tonni kohta karjääris, u 60 000 tonni aastas, mille kogus meetme rakendamisel väheneb. Masinapargi elektrifitseerimine kaevandamistöödel võib märkimisväärselt vähendada CO2 ekv heidet, kui asendada diiselmootoritel põhinev masinapark elektrimootoril töötavate masinatega, näiteks kallurid ning transpordimasinad. Elektriliste või hübriidmasinate kasutamine võib vähendada süsinikuheitmeid 30–50% võrreldes sisepõlemismootoril põhinevate masinatega. Päikese- või tuuleenergiast toodetud elektri kasutamine fossiilsetel kütustel põhinevate tehnoloogiate asemel võib tähendada heite vähendamist umbes 50–100 kg CO2 ekv tonni kohta, sõltuvalt energiakasutuse intensiivsusest. Maavarade kaevandamise kontekstis tähendab see veepumpade ning soojakute elektrile üleviimist (veepumbad juba on elektri peal) ning taastuvenergiast toodetud elektri tarbimist kohapeal, seda kas oma tarbeks taastuvenergia tootmisega (päikesepaneelide paigaldamisega soojakutele, päikesepaneelidest saadud elektri kasutamine) või võrguühenduse puhul taastuvenergia elektripaketiga liitumist.[1]

Maksumus: masinapargi ümberprofileerimise maksumus, millele lisandub küllalt muutuv elektrihind.

Ajakava: esimesel võimalusel.

Rakendamise eeldused: kaevandajad peavad vähendama süsinikujälge kogu kaevandusprotsessis: tuleb arvutada protsesside energiakulu, selle süsinikujälg ning kasutama rohelist energiat seal, kus võimalik. Vaheetapiks on hübriidtehnoloogia. Samas on rasketehnikat keeruline täielikult üle viia elektrile.

Vastutavad ehitusmaavarade kaevandusettevõtted.

Meede 2. Töö lõpetanud karjäärid muudetakse eelistatult tagasi metsaks, et süsinikku siduda

Mõju avaldub CO2 sidumisena metsamaal, metsa süsihappegaasi üldistatud sidumisvõime hektari kohta 12 tonni CO2 ekv aastas.[2]

Maksumus: umbes 1500 eurot/hektar, mis hõlmab nii maapinna ettevalmistust, taimi kui istutamist.

Ajakava: 2030–2040, 1100 ha/aastas.

Vastutavad Kliimaministeerium, kes töötab välja tegevuskava ja juhised, ehitusmaavarasid kaevandavad ettevõtted.

Meede 3. Ehitusmaavaradele alternatiivsete materjalide kasutamine (põlevkivi aheraine, ehitus- ja lammutamisjäätmed) taristuehituses

Rakendamise eeldused: alternatiivsete materjalide kasutamine tuleb riiklikel taristuhangetel teha kohustuslikuks või soodustada alternatiivsete materjalide kasutamist teatud ulatuses. Praegu ei ole taristut ehitaval ettevõttel kohustust kasutada alternatiivseid või sekundaarseid materjale. Näiteks Saksamaal peab taristuehituses kasutama vähemalt 40% sekundaarseid materjale. Riigi taristuobjektide riigihangetes tuleb ühe osana kirjeldada teisese toorme kasutamise võimalusi ja tingimusi. Täiendada riigihanke punktisüsteemi nii, et tingimuse täitmine annab hankes osalejale eelise. Tingimuse täitmine määrata kohustuslikuks või jätta vabatahtlikuks.

Ajakava: pidev protsess.

Mõju: väheneb vajadus avada uusi ehitusmaavarade karjääre. Aheraine kasutamine seal, kus kvaliteedinõuded ei ole nii ranged, aitab säästa kvaliteetsemaid ehitusmaterjalide tooraineid nagu lubjakivi, liiv ja kruus selliste objektide tarvis, kus on vajalikud kõrgemad kvaliteedinõuded. Samuti aitab aheraine laialdasem kasutamine kaasa sellele, et vähem avatakse teisi ehitusmaterjalide karjääre ja seeläbi saab vähendada mõju keskkonnale, häiritust elanikkonnale. Samas võib aheraine killustiku kasutamise kohustuslikuks muutmisel tekitada probleeme piisavas koguses materjalivoo (tootmine ja transport) tagamine, et saavutada riigi määratud mahus aheraine segu kasutamist, lisaks teevad selle kasutamise keerukaks logistilised probleemid ja vahemaade pikkus.

Vastutavad Kliimaministeerium (pakub välja vastava muudatuse riigihangete seadusesse), riigihangetel osalevad ettevõtted.

Meede 4. Gneisi kasutamine taristuehituses alternatiivina lubja- või dolokivile

Mõju: kuna gneisi emissioonid jaotuvad vesisalvesti rajamise ja killustiku tootmise vahel, siis gneisi kasutamine ehitusprojektides vähendab märkimisväärselt süsinikujalajälge. Gneisskillustikuga seotud CO2 ekv heide on vaid 0,25 kg CO2 ekv tonni kohta, lubjakivi ja graniidi seotud CO2 heited ulatuvad vastavalt 6 kg ja 11,3 kg CO2 ekv/tonni, graniidil lisandub ka meretransport (kaalutud keskmine 5,32 kg CO2/tonn). Kui võtta arvesse ka lubjakarjääride laienemisel ja pealispinnase hävitamisel mullast õhku paiskuv süsinik, lisandub lubjakivikillustikule 85 kg CO2 ekv/tonni emissioone. Karjääride pindala suurenemisega kaasneb märkimisväärne CO2 emissioon, sest mullas sisalduv süsinik lendub süsinikdioksiidina atmosfääri, lisandudes LULUCF järgi emissioonina bilanssi. Eesti keskmine mulla CO2 sisaldus on 3152 tonni hektari kohta.[3]

Tee-ehituse kulude vähendamine

Kvaliteetsema materjali kasutamine teede aluskihis võib tagada tunduva rahalise kokkuhoiu tee-ehituses (sõltub siiski ajakohastatud teehoiukavadest).

Gneisi kasutamine loob nii majanduslikku kui keskkondlikku väärtust, olles oluline samm ehitusmaterjalide jätkusuutliku majandamise suunas. Gneisi kasutuselevõtt on võimalik suurte ehitusprojektidega, nagu Paldiski vesisalvesti või muu tulevikuprojekt.

Ajakava: 2027–2037, sealt edasi.

Turvas

Meede 5. Ajalooliste tootmisalade järelkorrastamine

Tegevus/väljakutse: edukal korrastamisel, st soo taastamisel, on potentsiaal saavutada u 10 aasta möödudes süsinikuneutraalne või nõrgalt siduv kooslus – 0–0,1 tonni CO2 ekv/ha aastas, sest alad on korrastatud.

Mõju: praegune tase on 130 000 tonni CO2 ekv aastas, suund vähenemisele.

Maksumus: rakendamise kulu pindalaühiku kohta on keskmiselt 1000 eurot/ha.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad riik ja turbatootmisettevõtted.

Meede 6. Kaevandamislubadega hõlmatud tootmisalade ennaktempos korrastamine

Tegevus/väljakutse: edukal korrastamisel, st soo taastamisel, on potentsiaal saavutada u 10 aasta möödudes süsinikuneutraalne või nõrgalt siduv kooslus – 0–0,1 tonni CO2 ekv/ha aastas. Asendusalade saamisel on valmisolek 2030. aastaks taastada u 5000 hektarit, millega on ka juba alustatud. Vähendamise potentsiaal avaldub korraga avatud kaevandusalade pindala vähenemisest.

Mõju: praegune tase on 130 000 tonni CO2 ekv aastas, suund vähenemisele.

Maksumus: rakendamise kulu pindalaühiku kohta on keskmiselt 2000 eurot/ha, 5000 hektari taastamise kogukulu oleks 10 miljonit eurot.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad turbatootmisettevõtted.

Meede 7. Turba kaevandamise keskkonnamõju minimeerimine

Tegevus/väljakutse: taotlemiseks avatud alade parima võimaliku kompromissi leidmine, mis võimalikult vähe kahjustaks soode süsiniku sidumise võimet ja NATURA elupaiga tüübile vastavaid terviklikke elupaiku, kuid teisalt arvestaks toorme kvaliteedi nõuetega. Hästilagunenud turba osakaalu suurenemine aianduses suurendab sektori heiteid. Ühe meetmena kaaluda nn Kanada meetodit: kiirem kaevandamine, kiirem korrastamine. Vähendamise potentsiaal 10–20%, mis avaldub korraga avatud kaevandusalade pindala vähenemises.

Mõju: praegune tase on 130 000 tonni CO2 ekv aastas, suund vähenemisele.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad Kliimaministeerium, lubasid taotlevad ettevõtted.

Meede 8. Väärindatud toodete osakaalu suurendamine turba kasutuses, toorme ekspordi vähendamine

Tegevus/väljakutse: turbatootmisaladelt pärineva heite vähendamine ja väärindatud toodangu osakaalu suurendamine avaldab kaudselt positiivset mõju kogumistsükli pikkusele ehk sama pinna pealt on võimalik toota efektiivsemalt. Mõju avaldub pikaajaliselt, eeldatav vähendamise potentsiaal u 5%. Eeldab pikaajalist toormekindlust.

Mõju: praegune tase on 6,4 tonni CO2 ekv/ha aastas, suund vähenemisele.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad Kliimaministeerium, turbatootmisettevõtted.

Meede 9. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt

Tegevus/väljakutse: turbatootmisalade heite vähendamine,mehitamata sõidukitekasutuselevõtt, tehisintellekti rakendamine tootmise korraldamisel, konjunktuuri muutustest lähtuvad võimalused tootmise optimeerimiseks, uute tehnoloogiate juurutamine jms. Vähendamise potentsiaal u 20% tuleneb korraga avatud kaevandusalade pindala vähenemisest.

Mõju: praegune tase on 130 000 tonni CO2 ekv aastas, suund vähenemisele.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad turbatootmisettevõtted, kes võtavad järk-järgult kasutusele uusi tehnoloogiad, vajadusel rahvusvaheline koostöö.

Meede 10. Toorme arendamine

Tegevus/väljakutse: turba kasutusega seotud heite vähendamine. Kasutada kaevandatud turvast osaliseltsüsiniknanomaterjalide, polümeeride, bioplastide, filtermaterjalide jms tootmiseks. Heide on siis seotud peamiselt töötlemise, mitte kasutamisega. Turvast tuleks vaadelda nii primaarse kui ka sekundaarse toormena. Näiteks kas tasub sellisel eesmärgil ringmajandada, kui see ei liigu mulda.

Mõju: praegune tase on 1,09 tonni CO2 ekv / 1 tonnis turbas, suund vähenemisele.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutavad turbatootmis- jt eraettevõtted.

Meede 11. Kaevanduse mõjude vähendamine ümbritsevatele märgaladele

Tegevus/väljakutse: turba kaevandusest tingitud mõjude leevendamine potentsiaalses kuivenduse mõjualas asuvatele turbaaladele (mõju ulatus kuni 6000 hektarit, puudub täpsem hinnang, kuivõrd need alad on metsamaade või märgalade kategoorias). Kui on soov heidet vähendada, oleks meede avada uusi alasid, või kui senised mõjud halvendavad koosluse seisundit ja tõenäoliselt suurendavad heidet, siis hüdroloogiliste tõkete rajamine (või kaevandamisest loobumine ja kuivenduse sulgemine). Seni ei ole Eestis lõplikult õnnestunud läbi viia eksperimenti ühes KHG seirega, kuigi kogemusi on Lavassaares ja Räämas juba kogunemas. Tegevus: rakendusuuringud ja teostusprojektid hüdroloogiliste tõkete rajamiseks turba kaevandusaladel, kus võib prognoosida negatiivseid mõjusid (sh turba lagunemisest tingitud CO2 heidet ja elupaikade kahjustumist) mõjutsoonis asuvatele märgaladele.

Mõju: negatiivse keskkonnamõju (sh KHG heide, mõju elurikkusele) vähendamine (turba)kaevanduse võimalikus mõjutsoonis.

Ajakava: pidev protsess.

Vastutavad kaevandusettevõtted koostöös projekteerimisettevõtete, teadusasutuste ja Keskkonnaametiga.

Meede 12. Euroopa Liidu strateegia koostamine turba jt kasvusubstraatide kasutusele võtmiseks

Tegevus/väljakutse: kogu Euroopa Liidus selgitatakse, ühtlustatakse ja lepitakse kokku turba jt kasvusubstraatide alusmaterjalide kasutuse printsiibid. See hõlmab endas ka statistika kogumist ja koondamist turba kasutusvaldkondade, mahtude, järelkasutuse, keskkonnatasude jm kohta. Selle põhjal saab paremat infot turba kasutamise ja sellega seotud heite kohta. Senini on Euroopa Liidus liikmesriikide turba kaevandamise poliitika olnud erinev ja viinud selleni, kus kaevandamise tingimused Euroopa Liidus tasandil (majanduslikult) ja keskkonnakaitseliselt ei ole ühesugused. Kasutajariigis heite arvestus eeldab rahvusvahelises KHG aruandluses kasutatavate metoodikate täiendamist.

Mõju: kogu regioonis ühtlustuvad keskkonnanõuded turba kaevandamisele ja kasutusele.

Ajakava: 2025–2030, sealt edasi.

Vastutavad Kliimaministeerium, Välisministeerium, teadusasutused.

Meede 13. Veekaitsemeetmete ja veeseire tõhustamine

Tegevus/väljakutse: hindamaks kaevandusalade mõju veestikule, on vaja püsiseiret, mis aitab hinnata veekaitsemeetmete tõhustust ja sellega kaasnevat veekogude seisundi võimalikku muutust. Seireandmed, mida turbakaevandusaladel kogutakse 1–2 korda aastas, on ebapiisavad mõjude hindamisel ja teadaolevalt ei analüüsita süstemaatiliselt ka nende väheste andmete tulemusi. Meetmena kasutada rakendusuuringud, mida rahastatakse kas keskkonnatasudest, seega riigieelarvest, või T&A rahastust. Uuringualad peavad olema esinduslikud, et saada piisavat teavet üldistamaks andmeid kogu Eestile.

Mõju: koormuse vähenemine veekogudele.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutab Kliimaministeerium.

Põlevkivi- jm allmaakaevandused

Meede 14. Märgalade jt koosluste taastamise tulemuslikkuse riikliku seiresüsteemi kujundamine ja rakendamine

Tegevus/väljakutse: Eesti kaitsealade ja kaitsealuste liikide kaitsekorralduslikud suunised, looduskaitse strateegilised dokumendid ja Euroopa Liidu looduse taastamise määrus näevad ette elurikaste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajalist ja püsivat taastumist kahjustatud ökosüsteemide taastamise kaudu; kliimamuutuste leevendamist ja kliimamuutustega kohanemist. Esmatähtsad on taastamismeetmed Natura 2000 aladel ja aladel, mis ei ole heas seisundis. Ühtlasi on lisaks elupaikade kvaliteedi parandamisele olulise kriteeriumina esitatud ka sidususe paranemine. Riikliku ja välisrahastuse toel on loodud eeldused katta taastamistöödega ligikaudu 55 000 hektarit (endisi või kahjustunud) märgalasid või märgala komplekse.

Taastamistööde oluline osa on tööde ja töövõtete või metoodikate tulemuslikkuse hindamine. Vaatamata veerežiimi taastumisele võtab koosluste kujunemine aastaid – paratamatult säilivad veel ka taastamistöödele vahetult järgnevatel aastatel kuivenduse märgid, seda eelkõige aladel, kus soised eripärad puudusid täiesti (näiteks mahajäetud turbakaevandusalad) või kus kuivenduse mõju avaldub sookooslusele jätkuvalt (näiteks kunagiste lagesoode kinnikasvamise ja lagesoole omaste liikide taandumise tõttu). Eeldame, et taastamistööd loovad erinevates mõjutatud kooslustes tingimused märgalakoosluste taastumiseks. Erinevad taastamismetoodikad (näiteks puude eemaldamine avasookoosluse taastamiseks või mahajäetud turbaaladel turbasambla, põhu ja põlevkivituha laotus, veetaseme osaline tõstmine, puistu jätmine looduslikule arengule) võivad tähendada erinevat taastumise kiirust ja võib-olla ka erinevat lõpptulemust. Nende muutuste jälgimine ja dokumenteerimine on oluline, et saavutada sooelupaikade ja nendega seotud liikide soodne seisund ja kasutada saadud teadmisi teistel taastamisaladel. Järjest enam polemiseeritakse looduslähedase veerežiimi taastamise põhjendatuse kohta kuivendatud metsamaadel.

Senine taastamistööde seire piirdub sagedasti taastamistööde projekti ajalise perioodiga, selle jätkamiseks otsitakse rahastust uute projektitaotluste abil. Selline olukord ei võimalda garanteerida, et tegevus oleks jätkusuutlik. Vajadus on taastamistöid käsitleva riikliku seireprogrammi väljatöötamiseks ja pikaajaliseks rahastuseks, sarnaselt eelnimetatud kolme temaatikaga.

Uuringu esimene etapp sisaldab seirealade kujundamist, sh uurimismetoodika ja teemade määratlemist ning asukohtade selgitamist, eelistades alasid, kus on juba olemas seireandmed ja mis on esinduslikud, pidades silmas eri koosluste taastamise eesmärke. Teises etapis 10+ toimub seire.

Mõju: taastamisvõtete arendus seire tulemustest lähtuvalt, mis aitab ebapiisavas ja halvas seisundis koosluste pindala vähenemisele ning CO2 heite vähendamisele või sidumiseni kuivendatud turbaaladelt.

Ajakava: 2025–2040, sealt edasi

Vastutavad Kliimaministeerium, KAUR, Keskkonnaamet, teadus-ja arendusasutused.

Meede 15. Allmaakaevandustest tingitud kuivenduse mõju leevendamine märgaladele

Tegevus/väljakutse: tegevuste kavandamisel lähtutakse puhvertsooni vajalikkusest, selle vähendamise eelduseks on pikemaajaline (vähemalt viis aastat) seire. Sooelupaikadega kaitsealade ja kaevandamisele mineva ala vahele tuleb ettevaatusest paljudes kohtades jätta täiendav puhvertsoon (300–500 m). Eeldab kvaliteetset ja asukohapõhiselt mitmeaastastele mõõtmisandmetele tuginevat keskkonnamõjude hindamist. Kaudne mõju CO2 heite vähenemisele, mida põhjustab turbaaladel veetaseme alanemine.

Mõju: elurikkuse hoidmiseks vajalike tingimuste säilimine.

Ajakava: 2025–2040.

Vastutab Kliimaministeerium.

[1] Harju_mk_maavarade_kliimamõjud_analyys (1).pdf

[2] www.sei.org/publications/eesti-kliimaambitsiooni-tostmise-voimaluste-analuus/

[3] Helm, A., Kull, A., Kiisel, M. (2023). Tehniline lõpparuanne. „Maismaaökosüsteemiteenuste üleriigiline rahaline hindamine, sh metoodika väljatöötamine“. Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool.