1 Proloog ehk kuidas me oleme jõudnud praegusesse aega

Maakasutus muutub inimtegevuse tulemusel pidevalt. Muutuste ulatus on sõltunud sellest, millised vahendid on inimestel olnud maastiku mõjutamiseks. Maaviljelusega alustamisel kujunesid välja paiksed põllualad koos asustusega. Eestis on mitmeid külasid, mis on paiknenud samas asukohas üle paari tuhande aasta[1]. Maakasutuse muutust perioodil 1918–2023 iseloomustab joonis 1.

Joonis 1. Kirjandusallikatest pärit info põhjal kokku pandud põllumajandus-, metsa- ja muu maa (Eesti pindala − (mets + põld)) pindala muutus 1918–2023.

Allikas: maakasutuse teekaardi autorid.

Maakasutuse muutused viimase 100 aasta jooksul on jagatud neljaks perioodiks.

  1. Esimene iseseisvusperiood (aastad 1918–1940). Seda aega iseloomustab suhteliselt stabiilne maakasutus, eelkõige kõlvikulises mõttes. Andmeid maa fondi kõlvikulise koosseisu kohta on sellest perioodist vähe ja need ei ole süstemaatilised.
  2. Aastad 1940–1950. See on vastuoluliste muutuste ajajärk, sinna jäävad maa õigusvastane võõrandamine, seejärel teine maailmasõda ja sõjajärgne periood, kui säilisid veel väiketalud. Ka selle perioodi kohta on suhteliselt vähe maa kasutamist, eriti selle kõlvikulise koosseisu muutusi iseloomustavat informatsiooni.
  3. Aastad 1950–1990. Seda ajajärku iseloomustab kolhooside ja sovhooside loomine ning nende pidev suurendamine. Maade arvestuse seisukohalt on maakasutuse muutusi sellel perioodil suhteliselt hästi dokumenteeritud. Igal aastal tuli koostada maa bilanss, mis kajastas maakasutuse kategooriate ja kõlvikute lõikes Eesti maa fondi olukorda. Viimane selline bilanss koostati 1989. aasta kohta.
  4. Neljas periood algas 1991. aastal ja kestab tänaseni. See on taasiseseisvumisele järgnenud periood, mille käigus on maade arvestussüsteem muutunud ja perioodi lõpupoole ka täiustunud, kuna lisandunud on uued tehnilised lahendused.

Maakasutus 1918–1940

19. sajandi keskpaigast sai Eesti talurahvas õiguse maaomandile ja mõisnike suurmaaomandi kõrvale hakkas tekkima talupoeglik väikemaaomand. Enne Eesti Vabariigi loomist hõlmas suurmaaomand 58% kogu maast, sh 85% metsadest ja 40% põllumajandusmaast[2]. 1919. aasta maareform muutis Eesti põllumajandust ja asustuspilti. Maaküsimus oli Eestis väga terav ja talurahvas ootas sellele küsimusele võimalikult õiglast lahendust. Kokku võõrandati maaseadusega 2 381 250 hektarit ehk 96,6% suurmaaomandusest[3]. Kui enne maareformi oli Eestis umbes 75 000 talu, siis maareformiga loodi 1929. aastaks juurde 32 000 talu[4]. Maareformi tulemusena tekkisid mõisapõldudele uued külad. Põllupind kasvas 20 aastaga 15% ning kogutoodangu sõjaeelne tase saavutati 1920. aastatel. Mõisate metsad jagamisele ei läinud ja need jäid riigi omandisse. Maareformiga moodustus riiklik maatagavara 2 304 688 hektarit, millest 1 065 000 hektarit oli põllumajanduslikku maad, 810 000 hektarit oli metsa ja 430 000 hektarit soid, rabasid ja kõlbmatuid maid[5]. Maareformi tõttu ühtlustus maaelanikkonna koosseis, suurmaaomanike kiht kadus ja maaomand jagunes ühtlasemalt. 1931. aastast riigimõisatest enam maid ei jagatud ja kujunes välja kaks gruppi riigimõisaid, millest ühed olid riigi enese pidamisel olevad mõisad ja teised välja renditud riigimõisad[6].

Aastaks 1940 kuulus riigile 77%, taludele 21% ja teistele omanikele 2% metsamaadest. Kui metsaks lugeda ka taludele kuulunud heinamaa-, karjamaa- ja võsametsad, jagunesid metsad peaaegu võrdselt talude (50%) ja riigi (49%) vahel[7]. Talumajanduse arengu ja uute talude rajamise tulemusena suurenes ajavahemikul 1929–1939 põllumajandusmaa pindala 122 600 hektarit (4,6%) ja põllumaa pind 58 600 hektarit (5,7%)[8]. Metsamaa pindala vähenes samal ajal 3,6% peamiselt riigimetsast taludele antud juurdelõigete ja sooasunduste tõttu[9].

Maakasutus 1940–1950

Sõja ajal ja sellele järgnenud aastatel (eriti pärast kollektiviseerimist) muutus kõlvikute struktuur tunduvalt. Põllu- ja põllumajandusmaadele rajati asulaid, tootmishooneid, kaevandusi ja teid või anti üle metsamajanditele. Tootmise ja elanikkonna kontsentreerimine põhjustas talude ja külade hääbumist ning soodustas alevike teket[10].

1940. aastal arvati Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ja maa natsionaliseeriti. Maaomanikust sai maakasutaja. 1941. aastal oli riigi metsafondis 106 661 hektarit maad[11]. 1940–1941 anti talupoegadele ja riiklikele asutustele maafondist 562 123 hektarit ja reservi jäi veel 196 235 hektarit[12]. Reservi jäetud maa arvelt suurendati olemasolevate sovhooside pinda, rajati uusi sovhoose ja abimajandeid ning anti ka talupoegadele maad. Tekkisid esimesed kolhoosid. Väiketalude arv hakkas vähenema.

1941. aastal asendus Eestis Nõukogude Liidu okupatsioon Saksa okupatsiooniga ning tühistati kõik nõukogudeaegsed seadused. 1940.–1941. aasta maareformi käigus saadud maa tuli tagastada endistele omanikele, kuid nõukogude okupatsiooni ajal riigistatud vara eraomandust endisel kujul ei taastatud[13]. Tööjõu vähesuse ja põllumajandustehnika puudumise tõttu halvenes maa harimise kvaliteet ja külvipind vähenes 1 160 000 hektarilt 696 000 hektarile[14]. Sovhoosid, abimajandid ja teised riiklikud majandid läksid üle riigimõisate valitsusele.

1944. aastal algas sõjajärgne nõukogude maareform. Riiklikku maafondi võeti 43 708 talu maad, mille üldpindala oli 927 049 hektarit[15]. Maareform lõpetati 1947. aastal ning põhiosa maast (67,3%) anti maata ja vähese maaga talurahvale[16]. 1944. aasta lõpuks arvati riigimetsafondi 67 668 hektarit metsamaid[17]. Eesti Vabariigi territoorium oli iseseisvusperioodil ja ka okupatsiooniaja alguses 47 549 km2.[18] Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium muutis ühepoolselt Eesti Vabariigi piiri 23.08.1944 Petserimaal ja 24.11.1944 Virumaal[19]. Pärast Narva jõe taguse ala üleandmist Vene NFSV Leningradi oblastile ning suurema osa Petserimaa liitmist Pihkva oblastiga määrati 1945. aastal Eesti pindalaks 45 223 km2.[20]

Algas põllumajanduse kollektiviseerimise ettevalmistamine. Selles oli suur tähtsus sovhoosidel, mida oli 1946. aasta alguses 81 pindalaga 43 600 hektarit ja 1947. aasta lõpuks suurenes selliste ühismajandite pindala 63 100 hektarini. 1947. aastal oli sovhooside keskmine pindala 580 hektarit. Kolhooside rajamine algas küllaltki aeglaselt ja 1948. aasta 1. märtsil oli Eestis kuus kolhoosi. Massiline kolhooside moodustamine algas 1949. aastal ja 25. maiks oli kolhoosidesse ühinenud juba 71,1% taludest[21].

Maakasutus 1950–1990

Kollektiviseerimise algusest kuni 1967. aastani vähenes ulatuslikult põllumajanduskõlvikute, eriti looduslike heina- ja karjamaade pindala[22]. 1950. aastal suurenes kolhooside maakasutus 2 258 000 hektarini ning üksiktalunike kasutada oli veel 141 800 ha[23]. Peamisteks põllumajandusettevõteteks kujunesid sovhoosid ja kolhoosid, mille maakasutus moodustas 1954. aastal 98,2% kogu Eesti maakasutusest[24]. Põllumajandusettevõtete üldpind suurenes kuni 1956. aastani ning seda peamiselt riigi metsafondi ja riigi tagavaramaade arvelt.

1989. aastal oli võrreldes 1945. aastaga põllumajanduslikku maad 59,9%, põllumaad 100,6% ja metsamaad 185,6%[25]. Põhilisteks maakasutajateks olid põllumajandusettevõtted ja metsamajandid. Nende kasutada oli 1989. aastal vastavalt 56,1% ja 34,7% Eesti territooriumist[26]. Riigi tagavaramaad olid 186 500 hektarit ehk 1,6% ja muude maakasutajate valduses oli 3,5% territooriumist[27].

Põllumajanduse kollektiviseerimisega ja riigimajandite laiendamisega loodi Eestis nelja aastakümne jooksul totaalne suurtootmise süsteem. Selle aja jooksul püüti suurtootmisele vastavaks kohandada ka tootmisbaasi ja maarahva elutingimusi koos tööharjumustega. Selline põllumajanduspraktika oli Eestile võõras, sest ikka on kõrvuti eksisteerinud suur- ja väiketootmine, et erinevaid looduslikke ja majanduslikke tingimusi paremini kasutada[28].

Eesti metsade pindala suurenes sajandi teisel poolel peamiselt põllumajandusmaade metsa kasvamise tulemusel. Heinamaadele tuli tavaliselt kask – kui 1920ndail moodustasid kaasikud umbes 15% metsadest, siis sajandi lõpus juba 30%, erametsades veelgi enam[29].

Oluliselt suurenes põllu- ja metsamaade pindala ka soode kuivendamise tulemusel, misläbi vähenes soode pindala sellel ajavahemikul ligikaudu 2,5 korda. Perioodil 1935–1955 toimunud taimkatte kaardistamise aastatel katsid sood ligi miljon hektarit, praegu 300 000–400 000 hektarit[30].

Maakasutus alates 1991 kuni praeguse ajani

Talusid hakati taastama 1980. aastate lõpus ja 1988. aastal oli Eestis üle 600 talu, kuid neil ei olnud õiguslikku alust[31]. Talude maa kuulus endiselt riigile või oli talunikele riigi poolt pidamiseks antud või renditud.

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud maareformi üks eesmärk oli talumajanduse taastamisele kaasaaitamine. Täiendavaid võimalusi talude moodustamiseks pakkus maa erastamine. Aastatel 1997–2001 suurenes kuni 10 hektari suuruste talude osatähtsus ja vähenes ülejäänud suurusgruppide osatähtsus (v.a üle 100 ha suurused talud, mille osakaal ei muutunud). Vähenes haritava maa hulk ja kasvas metsa osatähtsus. Sellise muutuse tingis see, et paljud õigustatud subjektid võtsid reformi käigus tagasi peamiselt metsamaad ja nõukogude perioodil jõudis suur hulk looduslikke rohumaid metsastuda. 2000. aastal oli taludel 2/5 põllumajandusmaast ja 1/4 metsast[32].

Kui 1990. aastatel kasvas talude arv plahvatuslikult ja põllumajandusettevõtete arv vähenes, siis 2001. aastast on toimunud vastupidine protsess. Põllumajandustootmise lõpetamine on Eestis sageli seotud talunike kõrge vanuse, kehva tervise ning majapidamise ülevõtja puudumisega oma peres. Tootmise lõpetamise põhjusteks on aga ka tootmisüksuste väiksus ja investeeringuteks vajaliku raha nappus, samuti talupidamisest oluliselt tulusama palgatöö olemasolu, mistõttu renditakse osa oma põllumaad, masinaid või vahendeid välja teistele tootjatele. Põllumajandustootmise jätkamist soodustavad aga ettevõtte sissetulekuallikate mitmekesistamine ja sobivate tegevusniššide leidmine, teadmiste täiendamine ning investeeringud[33].

Viimase sajandi jooksul on Eesti metsa pindala suurenenud, kuna on tegeletud metsastamisega ning kasutuseta maa on ise metsastunud. Viimasel kümnendil on aga metsamaa pinna kasv aeglustunud ning alates 2017. aastast on metsamaa pind LULUCF[34] arvestuses kahanenud. Peamisteks põhjusteks on nii inimtekkelise kui ka loodusliku metsastumise vähenemine ja raadamiste suurenemine[35].

[1] Kasepalu, A. (1991). Mis peremees jätab, selle mets võtab. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut.

[2] Rosenberg, T. (2019). Eesti põllumajanduse 100 aastat. Tallinn: Printon.

[3], [8], [9], [10], [18], [19], [20], [26], [27], [28] Kasepalu, A. (1991)

[4] Tarvel, E. (2018). Eesti rahva lugu. Tallinn: Varrak.

[5] Šank, R., Sirendi, A., Pajo, et al. (2006). Eesti põllumajandus XX sajandil. I köide.Tallinn: OÜ Vali Press.

[6] Virma, F. (2004). Maasuhted, maakasutus ja maakorraldus Eestis. Tartu: OÜ Halo Kirjastus.

[7] Etverk, I. (2003). 20. sajand Eesti metsades. Eesti Metsaselts.

[11], [14], [15], [16], [21], [23], [24], [25], [32] Virma, F. (2004).

[12] et. al. Virma, F. (2004)

[13] Šank, R., Sirendi, A., Pajo, et al. (2007). Eesti Põllumajandus XX sajandil. II osa. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium.

[17], [22] Šank, R. (2007).

[29] Etverk, I. (2003).

[30] Paal. J., Leibak, E. (2013). Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu

[31] Sirendi, A., Bender, A., Käärma, A. (2009). Eesti põllumajandus XX sajandil. III köide. Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil: aastad 1990–2008. Tallinn: Põllumajandusministeerium.

[33] Rosenberg, T. (2019).

[34] Maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (Land use, land-use change and forestry – LULUCF), vt lähemalt: https://kliimaministeerium.ee/elurikkus-keskkonnakaitse/metsandus/lulucf.

[35] Zirk, K. M. (2023). Metsamaa pindala muutused Eestis 1920 kuni 2022. Eesti Maaülikool: https://dspace.emu.ee/bitstream/handle/10492/8364/Kristo_Mihkel_Zirk_MA2023_GEm_täistekst.pdf?sequence=1&isAllowed=y).