3.2 Põllumaa

Põllumajandusmaa on maa-ala, kus kasvatatakse põllumajandussaadusi või millel on head põllumajanduslikud ja keskkonnatingimused millegi kasvatamiseks. Põllumajandusmaa liigitatakse põllumaaks ja rohumaaks.^[1]

• Põllumaa alla kuuluvad haritavad ja püsikultuuride all olevad maad, lühi- ja pikaajalised kultuurrohumaad ning põllumajanduslikust kasutusest kõrvale jäänud maad, millel on veel säilinud haritava maa tunnused.
• Rohumaa hulka loetakse looduslikud rohumaad, mida ei harita ja mis ei ole külvikorras (karjatamis- ja niitmiskõlblikud maad), lisaks väiksema pinnaga haritava maa tunnused minetanud söödid ja endised kultuurrohumaad, põõsastikud ning niidetavad puisniidud, mille põõsa- ja puurinde liitus jääb alla 50%.

Statistikaameti andmete alusel oli 2022. aasta lõpu seisuga põllumajandusmaa pindala 1,258 miljonit hektarit, millest põllumaa moodustas 982 000 hektarit ja rohumaa 276 000 hektarit (joonis 11).^[2] Põllumajandusmaa vähenemine võrreldes 1990. aastaga on toimunud eelkõige metsastamise (peamiselt 1990. aastatel) ja valglinnastumise (pärast 2000. aastat) tõttu.^[3]

Joonis 11. Eesti põllumajandusmaa maakasutuse pindala muutused 1990–2022 kliimaaruandluses.

Allikas: Statistikaamet (KK07)

Viimase kümne aasta jooksul on põllumajanduse tootmise koondumise tõttu ligi 30% võrra vähenenud põllumajanduslike majapidamiste arv (2023. aastal oli 10 712 põllumajanduslikku majapidamist) ning enam kui kahekordistunud juriidilise isiku vormis tegutsevate majapidamiste arv.^[4] Eesti põllumajandust iseloomustab ka suur rendimaade osatähtsus, 2023. aastal oli kasutatavast põllumaast 68% kasutuses rendimaana.^[5]

Eestis põllumajanduses on märkimisväärne osakaal mahepõllumajandusel – viimase kümne aasta jooksul on mahepõllumaa pind kasvanud üle 50% (joonis 12). 2023. aastal oli mahetootmisega tegutsevaid ettevõtteid 1968 ning kokku 227 741 hektarit mahepõllumaad, mis oli ligikaudu 23% kogu Eesti põllumaast.^[6] Sellega paistab Eesti silma ka Euroopas, olles oma mahemaa osakaalu poolest Euroopa Liidu riikide seas esirinnas, Austria järel teisel kohal.^[7]

Joonis 12. Mahepõllumajandusmaa pindala ja mahetootmisega tegelevate ettevõtete arv aastatel 1999–2023.

Allikas: Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2023. a kohta.

Põllumajandustootmine

Eesti põllumajandustootmine on võrreldes 1990. aastatega teinud läbi märgatavaid muutusi. Kui 1990. aastal oli põllukultuuride kasvupind kokku 1,087 miljonit hektarit, siis uue majandusliku ja ühiskondliku korra tõttu langes see 2004. aastaks 495 600 hektarini.^[8] Alates 2004. aastast on aga põllukultuuride kasvupind järjepidevalt tõusnud, jõudes 2023. aastal 711 300 hektarini.^[9] Selle põhjuseks võib lugeda Eesti liitumist Euroopa Liiduga, millega kaasnes ligipääs põllumajandustoetustele ja välisturgudele.

2023. aastal moodustas haritav maa 72% Eesti põllumaast. Sellest poolel kasvatati teravilja (50%), ligi veerandil söödakultuure, kümnendikul tehnilisi kultuure (12%) ja kaunvilja (7%).Nii kartuli kui ka köögi- ja puuviljade ning marjade kasvupinnad jäävad alla 1% kasutatavast põllumaast, väga väike on ka katmikalade osatähtsus. Ligi kolmandiku põllumaast moodustas püsirohumaa (28%).^[10]

Samaaegselt on mitmekesistunud põllukultuuride valik ning oluliselt on kasvanud taliviljade ja kaunviljade pind. Kui 2005. aastal kasvatati talivilju 46 800 hektaril, siis 2015. aastal oli see pind juba 151 400 hektarit ning 2023. aastal 279 80 hektarit.^[11] Kaunviljade puhul on kasvupind suurenenud vastavalt 440 hektarilt 53 300 hektarini.^[12] Seda on oluliselt mõjutanud Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ning põllumajandustoetustega seotud keskkonnasõbraliku majandamise meetmete nõuded, mis soosivad talvise taimkatte olemasolu ja liblikõieliste kasvatamist.

Tootmissuundadest on maakasutuse alusel peamisteks rohusöödapõhine (ligi 60% kasutataval põllumaal kasvatatakse söödakultuure, sh lühiajalised ja püsirohumaad) loomakasvatus (piima- ja lihaveised, lambad ja kitsed, hobused) ning teravilja (36% kasutatavast põllumaast) ja tehniliste kultuuride kasvatus (8,4%).^[13]

Loomade arv

Samamoodi kui langes järsult põllukultuuride kasvupind 1990. aastatel, vähenes drastiliselt ka põllumajandusloomade arv (joonis 13). See ei ole pärast 2004. aastat taastunud ning on püsinud stabiilselt languses. Võrreldes 1990. aastaga on Eestis veiste arv ja sigade arv vähenenud 68%, lammaste ja kitsede arv 58% ning kodulindude arv vastavalt 66%. 2023. aastal oli Eestis 241 000 veist, 275 000 siga, 59 000 lammast ja kitse ning 2,212 miljonit kodulindu.^[14]

Joonis 13 Eesti põllumajandusloomade arvu muutus 1990–2023.

Allikas: Statistikaamet (PM09).

Piimatoodang

Vaatamata piimalehmade arvu langusele on piimalehmade keskmine produktiivsus kasvava trendiga. 2023. aastal oli keskmine piimatoodang lehma kohta 10 608 kg (joonis 14).^[15] Sellega on Eesti piimalehmade produktiivsus Euroopa Liidus üks kõrgematest, edastades ka väga kõrge produktiivsusega Taanit ja Hollandit.

Joonis 14. Eesti piimalehmad ja nende produktiivsus, 1998–2023.

Allikas: Statistikaamet

Lihatoodang

Lihatootmine on taimekasvatuse ja piimatootmise kõrval üks traditsioonilisi tootmisharusid. Tulenevalt loomade arvu vähenemisest ning turutingimustest on aga lihatoodang võrreldes 1990. aastaga vähenenud ligikaudu 60% (joonis 15).^[16] 2023. aastal vähenes liha kogutoodang üle 5%, kokku toodeti liha 75 606 tonni. Lihatoodangust 16% moodustab veiseliha, 53% sealiha, 30% linnuliha ning ligi 1% lamba- ja kitseliha.

Joonis 15. Liha toodang (tapakaalus) 1990–2023.

Allikas: Statistikaamet (PM100).

Taimekasvatuse toodang

Eesti teraviljatoodang on olnud kasvutrendis. Kui enne 2013. aastat olid aastase toodangu mahud alla 1 miljoni tonni, siis 2015. aastaks kasvas see 1,5 miljoni tonnini. Teravilja saagikus on oluliselt mõjutatud ilmastikuoludest, mistõttu on perioodil 2015–2023 sisse jäänud ka alla 1 miljoni tonni saagiga aastad (joonis 16).

Viimastel aastatel on oluliselt tõusnud taliteravilja osakaal, moodustades 2023. aastal teraviljade kasvupinnast 59%.^[17] Teraviljade kasvupinnast moodustavad peamise osa nisu ja oder, mida kasvatati 2023. aastal vastavalt 49% ja 32% teravilja kasvupinnast.

Joonis 16. Taimekasvatuse toodang 2000–2023, hektar.

Allikas: Statistikaamet PM0281.

Aiandussaaduste kasvupind 2023. aastal oli 1,1% põllumajandusmaast (6362 hektarit), millest peamise osa moodustasid viljapuu- ja marjaaiad ning avamaaköögivili ja maasikad, mida kasvatati 2023. aastal vastavalt 63% ja 34% kasvupinnast.^[18] Statistikaameti andmetel on Eestis köögiviljade tootmine alates 2019. aastast languses ning kultuuride kasvupind on vähenenud 39% võrra (joonis 17).

Joonis 17. Aiandussaaduste toodang 2005–2023.

Allikas: Statistikaamet PM0281.

Isevarustatuse tagamine

Toimiv ja jätkusuutlik põllumajandussektor tagab Eesti rahva täisväärtusliku toiduga varustatuse. Toidujulgeoleku üks sammastest on toiduga isevarustatuse tase. Statistikaameti andmetel oli 2022. aasta põllumajandustoodangu põhjal enamiku põllumajandussaaduste puhul tarbimine kodumaisest toodangust suurem. Isevarustatuse on Eestis tagatud ainult teravilja ja piimatoodete puhul (joonis 18). Ülejäänud valdkondades nagu kartul, köögiviljad, puuviljad, muna, liha ja mesi sõltume kaubavahetusest – Eesti impordib praegu üle poole tarbitavast toidust.

Joonis 18. Eesti isevarustatus toiduga, 2022.

Allikas: Statistikaamet, www.stat.ee/et/uudised/teravilja-ja-piima-jatkub-muu-toidu-osas-soltume-impordist.

Sisendite kasutamine

Eurostati andmetel on Eesti Euroopa Liidus viie kõige vähem taimekaitsevahendeid kasutava riigi hulgas (joonis 19). Kasutusel oleva põllumajandusmaa pinna kohta müüdud taimekaitsevahendite kogustega oli 2022. aastal esikohal Malta 9,4 kg-ga, järgnesid Küpros 8,2 ja Holland 4,9 kg-ga hektari kohta. Lätis oli turustatud kogus 0,92 kg, Eestis aga 0,72 kg hektari kohta.^[19]

Joonis 19. Taimekaitsevahendite kasutamine Euroopa Liidus, 2019.

Allikas:www.pikk.ee/eksperthinnang-taimekaitsevahendite-vahendamisest/

Näiteks 2022. aastal müüdi kolme olulisemat taimekaitsevahendite rühma (umbrohu-, seenhaiguste ja putukatõrjevahendeid) Prantsusmaal 64 000, Hispaanias 54 000, Saksamaal 45 000 tonni ja naaberriigis Lätis 1400 tonni. Eestis turustati 2023. aastal neid kolme rühma kokku 644 tonni. Statistikaameti 2023. aasta andmetel kaks aastat järjest vähenenud taimekaitsevahendite turustamine (joonis 20).^[20]

Joonis 20. Taimekaitsevahendite turustamine 2001–2023.

Allikas: www.stat.ee/et/uudised/taimekaitsevahendite-turustamine-vahenes-teist-aastat-jarjest

Mineraalväetiste kasutamine on perioodil 2016–2023 püsinud pigem stabiilsena, esinenud on mõningane langustrend võrreldes 2016. aastaga. Seejuures on viimastel aastatel vähenenud mineraalväetistega väetatava maa pind ning väetise kogus väetatava pinna kohta.^[21] Orgaanilise väetisega antava lämmastiku ja fosfori kogus on viimased viis aastat püsinud stabiilne.^[22]

Põllumajanduse sotsiaal-majanduslik mõju

Põllumajandussektori peamine roll on täisväärtusliku toidu tootmine ja Eesti toiduga varustatuse tagamine. Kuni Venemaa agressioonisõjani Ukrainas on toidujulgeolekut ja toidu igapäevast kättesaadavust võetud paljuski iseenesestmõistetavalt. Toidujulgeolek tugineb neljale sambale, milleks on isevarustatuse tase, toimepidevad ettevõtted üle terve tarneahela, toimiv väliskaubandus ning varude olemasolu.^[23] Olukorras, kus meil ei ole tagatud kõigi sammaste toimimine, sh isevarustatuse tase, on oluline toidujulgeoleku kui riigikaitse osa prioriteetne käsitlemine. Samuti on nii toidujulgeoleku kui ettevõtete toimepidevuse seisukohalt vajalik tagada õigusruumi tasemel väärtusliku põlumajandusmaa kaitse, et kindlustada toidutootmiseks viljaka maa hoidmine põllumajanduslikus kasutuses.

Põllumajandussektor on ka oluline panustaja Eesti majandusse ja tööhõivesse. Põllumajandus on üks olulisemaid tegevusvaldkondi Eesti maapiirkondades, mõjutades nii kohalikku majandust kui ka kogukondade igapäevaelu. Põllumajandus-, kalandus- ja toiduainetööstuse ettevõtetes oli 2023. aastal hõivatud keskmisel 25 000 inimest, moodustades Eesti koguhõivest 4%. Tehnoloogia kiirest arengust sõltumata on tööjõul sektoris endiselt väga oluline roll, mida tehnoloogiaga ei saa täielikult asendada. Samas on oluline märkida, et sektori mõju laieneb ka teistesse, nendega tihedalt seotud valdkondadesse nagu masinate, söötade, väetiste müüjad jt.

Põllumajanduse, kalanduse ja toidutööstuse tegevusvaldkonnas loodi 2023. aastal 1052 miljonit eurot lisandväärtust, moodustades 3,2% Eestis loodavast lisandväärtusest. Seejuures oli põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport, mida jooksevhindades eksporditi 2,0 miljardi euro väärtuses, ligi 11% kogu Eesti ekspordist. Eestisse aga imporditi põllumajandussaadusi ja toidukaupu 2,5 miljardi euro eest. Võrreldes 2022. aastaga eksport jäi samale tasemele ja import kasvas 7%.

Põllumajandussektori kliimamõju

2022. aastal oli Eesti põllumajandussektori KHG koguheide 1593,02 kt CO₂ ekv, moodustades umbes 11,4% KHG summaarsest heitkogusest (v.a LULUCF) Eestis (joonis 21). Põllumajandusmaadelt pärit ja kariloomade soolesisese fermentatsiooni käigus tekkinud heitkogused moodustasid 2022. aasta põllumajandussektori KHG koguheitest vastavalt 44,0% ja 39,1%. Võrreldes baasaastaga 1990 vähenes KHG heide 41,5%, mis on tingitud peamiselt loomade arvu vähenemisest ning sünteetiliste väetiste ja loomasõnniku kasutamise vähendamisest põldudel pärast Nõukogude Liidu turgude kokkuvarisemist.^[24]

Joonis 21. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkoguste trend ajavahemikus 1990–2022, kt CO2 ekv.

Allikas: kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-04/P%C3%B5llumajandussektori%20kokkuv%C3%B5te_2024.pdf

LULUCF sektoris (maakasutus ja metsandus) oli 2022. aastal põllumaa kategooria summaarne KHG heide 850,84 kt CO₂ ekv, millest suurem osa tuleneb turvasmuldade kuivendamisest. Rohumaa kategooria aga sidus 171,91 kt CO₂ ekv, eelkõige süsinikuvaru suurenemise tõttu biomassis ja mineraalmuldadel peale maakasutuse muutust.^[25]

Eesti kasvuhoonegaaside aruandluse^[26] kohaselt tuleb maakasutusest lähtuvast heitest oluline osa kuivendatud turbaaladelt, sh põllu- ja rohumaadelt. Kuivendatud turvasmuldadel paiknevad põllumaad on Eestis märkimisväärne kasvuhoonegaaside emissiooni allikas, kuna kuivendamine kiirendab turvasmuldade orgaanilise aine lagunemist ja põhjustab süsiniku vabanemist CO₂ kujul. Näiteks kuivendatud turvasmuldadega põllumaadelt, mille pindala on 30 681 hektarit, lendub aastas hinnanguliselt 665 000 tonni CO₂ ekv. Kuivendatud rohumaadelt eralduvat heidet on hinnatud suurusjärgu võrra madalamaks – 9861 hektarit paiskub atmosfääri 43 000 tonni CO₂ ekv. Kokku moodustavad need ligikaudu 5% Eesti KHG heitest. Teisalt võib see hinnang muutuda, kui täpsustuvad hinnangud kuivenduse ulatuse kohta turvasmuldadel, riigipõhised heitefaktorid ja säilinud turvasmuldade pindala hinnang. Penu 2012. aasta uuringu^[27] hinnang rõhutab turvasmuldade seisundi muutust Eestis: umbes kolmandik põllumajanduslikus kasutuses olevatest turvasmuldadest on maaharimise ja kuivendamise tõttu kaotanud oma turbahorisonti piisaval määral, et neid ei saa enam määratleda turvasmuldadena. See muutus tuleneb turba kiirenenud lagunemisest ja mineraliseerumisest, mida põhjustavad kuivendamine, intensiivne harimine ja väetamine. Astoveri, Putku, Penu ja Kikase 2019. aastal tehtud uuringu^[28] tulemusena täpsustati mullastikukaarti ja tehti ümber klassifitseerimine mineraalmullaks 29% turvastunud ja turvasmuldadel asuvatest PRIA põllumassiividest. Lisaks on 2024. aastal algatatud MULD2 projekt^[29], mille raames uuendatakse 2024–2026 Eesti mullastikukaart, kus fookus on võetud turvas- ja mineraalmuldade ning ka tehismuldade (sh linnamuldade) andmete ajakohastamisele.

Muldade seisund ja maaparandus

Eestis moodustavad mineraalmullad 70,6%, turvasmullad 23,0%, turvastunud mullad 5,8% ning tehismullad 0,6% maismaast (joonis 22). Kokku on Eestis turvas- ja turvastunud muldadel olevat põllumaad 982 km² ehk 2,3% Eesti pindalast või 9,4% praegusest haritavast maast.^[30]

Joonis 22. Eestis enimlevinud mullatüübid.

Allikas: Eesti maahõive kaardistus 2023: keskkonnaportaal.ee/et/eesti-maahoive-kaardistus-2023, mille aluseks kehtiv Eesti mullastikukaart geoportaal.maaamet.ee/est/ruumiandmed/mullastiku-kaart-p33.html

Riikliku mullaseire andmete alusel on seirealadel muldade orgaanilise süsiniku sisaldus püsinud stabiilne, mis on muldade hea seisundi seisukohast positiivne. Mulla orgaanilise süsiniku seisundist ja mulla süsiniku sidumisvõimest annab parema ülevaate mulla orgaanilise süsiniku varu muutus. Näitaja ühendab endas orgaanilise süsiniku sisalduse, huumushorisondi tüseduse ja mahukaalu parameetrid. Parasniiskete ja gleistunud muldade orgaanilise süsiniku varu on absoluutväärtusena sarnased: 81–96 t/ha ning gleimuldades kaks korda kõrgem, u 165 t/ha. Üldiselt on ka see näitaja püsinud stabiilne ehk seirealade muldade orgaanilise süsiniku sidumine on jäänud samale tasemele ning olulist muutust süsiniku atmosfääri paiskamises seireringide vahel ei ole toimunud.^[31]

Eestis on 62% kasutuses olevast põllumaast kuivendatud, kuid enamik maaparandussüsteemidest (84%) on tänaseks amortiseerunud (ehitatud 1965–1985). Eesti klimaatilisi ja mullastiku tingimusi arvestades on aga maaparandussüsteemide ajakohastamine põllukultuuride kasvatamisel olulise tähtsusega. Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel on perioodil 2010–2020 ajakohastatud vaid 7,5% süsteeme.

Põllumaa ökoloogiline seisund ja ökosüsteemiteenused

Traditsiooniliste põllumajandusmaastike ja loodussäästliku põllumajandusega on seotud oluline osa Eesti elurikkusest, sh suur osa putukatest, soontaimedest ja lindudest. Nende liikide hea käekäik sõltub neile sobivate elupaikade, toitumisalade ja muude elutsükli läbimiseks vajalike tegurite olemasolust, mida omakorda mõjutavad põllumajanduspraktikad. Põllumajandusmaastike elurikkus toetab põllumajandustegevuse kestlikkust, suurendab põllumaade vastupidavust kliimamuutustest tulenevatele ootamatustele, aitab hoida saagikust kahjurirünnakute leevendamise ja ennetamisega, tolmeldamishüve säilimise ja mullaelustiku mitmekesisusega ning seeläbi ka mullatervise hoidmisega. Peamised tegurid, mis põllumajandusmaastike elurikkust mõjutavad, on maastike lihtsustumine ning keemiliste sisendite kasutamine.

Suur osa põllumajandusmaastike elurikkusest sõltub poollooduslikest kooslustest, mille hulka kuuluvad nii traditsioonilised niidukooslused ehk pärandniidud kui ka püsiva taimestikuga regulaarselt niidetavad maastikuelemendid põllumajandusmaastikes: teeservad, metsaservad, põldudevahelised rohuribad ja teised niidukooslustele iseloomulike taime- ja putukakooslustega maastikuelemendid. Poollooduslike koosluste pindala meie põllumajandusmaastikes on maakasutuse muutustega seoses oluliselt vähenenud, langedes kunagiselt ligi miljonilt hektarilt eelmise sajandi alguses kuni praeguse ligi 60 000 hektarini. See seab ohtu nii elurikkuse kui ka sellest sõltuvate ökosüsteemiteenuste püsimajäämise.

Eesti pindalast umbes viiendik on põllumajandusmaa (ligi 1,2 miljonit hektarit), mida on 30% võrra vähem kui 1990. aastatel, ja teravilja kasvatatakse vaid umbes 10% protsendil riigi kogupindalast. Põllumajandusliku maakasutuse ning sellega seotud elurikkuse gradient varieerub intensiivselt majandatavatest aladest kõrge elurikkuse poolest silmapaistvate poollooduslike koosluste ehk pärandniitudeni. Poollooduslikud kooslused, mis on siinsetel aladel kujunenud pika aja vältel mõõduka karjatamise ning niitmise tulemusena, on meie maastikes mitmekülgselt väärtuslikud. Suur osa Eesti punasesse nimestikku kuuluvatest liikidest on seotud just nende unikaalsete ökosüsteemidega, sh 20% seentest, 49% samblikest, 86% soontaimedest, 42% selgrootutest loomadest ja 55% selgroogsetest loomadest.[32]

Põllumajandusmaastike elurikkus on viimastel kümnenditel halvenenud. Samamoodi kui kogu Euroopas on ka Eestis põllumajandusmaastikega seotud linnuliikide arvukus oluliselt kahanenud.[33] Eesti põllumajandusmaadel pesitseb, toitub või peatub rändel sadakond linnuliiki. Põllulindude arvukust mõjutavad samuti meie põllumajanduse välised tegurid. Paljud Eestis pesitsevad põllu­linnuliigid on rändlinnud, seega mõjutatud tingimustest rändeteedel ja talvitumispaigas. Kuna Euroopas on paljude põllulindude arvukus üldiselt langenud, on arusaadav, et see kajastub Eesti põllulindude seireski. Eesti Ornitoloogiaühingu pikaajalise (1984–2017) riikliku seire alusel kahaneb Eesti põllulindude arvukus 24 000–52 000 pesitseva paari võrra aastas. Olgu märgitud, et kokku on Eestis vähenenud 22 põllulinnuliigi arvukus ning tõusnud 13 liigi arvukus, keda nimetatud uurimistööks väljavalitud indeksite arvutamisel kasutati. Põllulindude seirel kasutatav klassikaline populatsiooniindeks on alates 1984. aastast kahanenud u 50% võrra, Euroopas samal perioodil 60%.^[34] METK põllulindude seire järgi on viimastel aastatel linnunäitajad langenud mahealadelgi, eeskätt pesitsevate liikide arvukus.^[35]

2018. aastal avaldatud, Riho Marja ja Renno Nellise tehtud uuringus toodi välja selge seos põllukultuuride kasvupinna ja põllulindude arvukusega. Tulemuste põhjal selgus, et mida suurem on Eestis olnud põllukultuuride kasvupind, seda kõrgem põllulindude arvukus ja kõrgemad põllulindude indeksite väärtused. Samuti uuriti põllulindude arvukuse muutuse seost väikekiskjate tegevusega. Selgus, et põllulinde ei mõjuta ainult muutused põllumajanduses, vaid ka kiskjate rohkus, mis Eestis on viimasel kahel kümnendil märkimisväärselt tõusnud. Töö autorid järeldasid, et suure tõenäosusega kiskjate arvukuse suurem reguleerimine küttimisega soodustaks Eesti põllulindude populatsiooni suurenemist. Seda toetab ka Tartu Ülikooli pesitsusuuring^[36], milles järeldati, et kõige sagedasem linnupesade hukkumise põhjus 2020. ja 2021. aastal oli pesarüüste lindude ja imetajate poolt haritavatel põldudel (v.a lühiajalised rohumaad), kus hukkus rüüste käigus 42% ja rohumaadel (nii lühiajalised kui ka püsirohumaad) 23% pesadest.

METK läbiviidav Eesti põllumajandusmaastike kimalaste seire näitab, et mitmekesisemates maastikes paiknevate põldude servades leidub rohkem kimalasi kui Kesk-Eesti üheülbalisemates maastikes asuvates põllu servades.^[37] Kimalaste jaoks on lisaks oluline õistaimede osakaal põlluservas ning põlluserva pindala.[38] METK seire järgi on perioodil 2009–2023 toetustüüpide võrdluses mahepõllumajanduse alade näitajad olnud Lõuna-Eestis paremad kui keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) toetusmeetme põldudel, kuid Kesk-Eestis on kimalastele soodsaimad olud just KSM-põldudel, mistõttu on seal kimalaste näitajad paremad kui sama piirkonna mahepõldudel.

Tabel 4. ELME2 raames põllumajandusmaastiku seisundi hindamise klassid (seisundiklassid A-D(E-F)) ning liigitamine ökoloogilise seisundi kategooriateks (hea-keskmine-vilets).

Allikas: ELME projekt „Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) majandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine“ (2023), dspace.emu.ee/items/49674d19-b5f7-425c-9df5-5f78bf0c6da3.

Põllumajandusmaastikust on ELME ülepinnalise metoodika alusel heas seisundis 2%, keskmises 15%, viletsas seisundid 73% põldudest (tabel 4). Määramata jäi 11% põldudest. Üldiselt vajab põllumajandusmaa looduse hüvedega varustatus (nt kahjuritõrje ja tolmeldamine) olulist parandamist, sest praeguse seisuga (2021. aasta kaardiandmete põhjal) on hea loodushüvede kättesaadavusega (väärtusklass A) põlde ainult 4,6% kõikidest põldudest, sh rohumaad, samas kui viletsa loodushüvede varustatusega põlde on 47,7% kõikidest põldudest (joonis 23).

Joonis 23. Põllumajandusmaa seisundiklassidesse (A – hea; B – keskmine; C – vilets; D – vilets) jagunemine loodushüvede (kahjuritõrje) potentsiaalse pakkumise alusel (põldude andmed: PRIA 2021. aasta kaardiandmete põhjal).

Allikas: ELME projekt „Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) majandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine“ (2023), dspace.emu.ee/items/49674d19-b5f7-425c-9df5-5f78bf0c6da3.

[1] Eesti kliimaaruandluses kasutatavad definitsioonid

[2] Statistikaamet (KK07)

[3] Viira, A-H., Kauer, K., Melts, I., et al. (2020). Põllumajandusliku maakasutuse muutuse analüüs sõltuvalt tulevikustsenaariumitest. Uuringu lõpparuanne. Eesti Maaülikool, 2023

[4] Statistikaamet (PMS441)

[5] Statistikaamet (PMS141)

[6] Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2023. a kohta

[7] Agricultural area under organic farming in Europe | European Environment Agency’s home page (europa.eu)

[8] Statistikaamet (PM03)

[9], [10], [12], [13], [18] Statistikaamet (PM0281)

[11] Statistikaamet (PM032)

^[14] Statistikaamet (PM09)

^[15] Statistikaamet (PM120)

^[16] Statistikaamet PM100

[17] Statistikaamet. PM0281: Põllumajandusmaa ja -kultuurid

[19] www.stat.ee/et/uudised/taimekaitsevahendite-turustamine-vahenes-teist-aastat-jarjest

[20] KK2085: Toimeaine kogus turustatud taimekaitsevahendites

[21] PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile.

[22] PM0646: Loomasõnnikus sisalduv lämmastik, fosfor ja kaalium

[23] Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2023. a kohta.

[24] KLIM: Põllumajandussektori kokkuvõte 2024.

[25] KLIM: LULUCF sekotri kokkuvõte 2024

[26] Keskkonnaministeerium (2024). Kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuriaruanne. Greenhouse Gas Emissions in Estonia 1990–2022 National Inventory Report Submission to the European Comission Common Reporting Formats (CRF) 1990–2022. (Initial version published at cdr.eionet.europa.eu/ee/eu/govreg/inventory/envzfktlg/overview, 22.3.2024)

[27] Penu, P. 2012. Soostunud ja soomuldade orgaanilise süsiniku sisaldus ja vastavalt sellele 1:10 000 mullakaardi võimalik korrigeerimine. Uuringu kokkuvõte 2011

[28] Astover, A., Putku, E., Penu, P., Kikas, T., 2019, projekti „Turvas- ja turvastnud muldade kordusmääramised mullastikukaardi täpsustamiseks“ lõpparuanne: www.pikk.ee/wp-content/uploads/2019/08/Turvasmullad-aruanne-2019_web.pdf

[29] Maaelu Teadmuskeskus, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool (2024–2026). Projekt „Suuremõõtkavalise digitaalse mullastikukaardi kaasaegse kontseptsiooni loomine ja olemasoleva mullastikukaardi ajakohastamine“: keskkonnaportaal.ee/et/teemad/muld-ja-maahoive/maa-ja-mullakasutuse-teadus-arendusprojekt#MullastikukaartehkMULD2projekt

[30] Eesti maahõive kaardistus 2023 | Keskkonnaportaal, mille aluseks on ehtiv Eesti mullastikukaart geoportaal.maaamet.ee/est/ruumiandmed/mullastiku-kaart-p33.html

[31] Penu, P., Putku, E. (2023). Põllumuldade seire 2002–2022. Riikliku keskkonnaseire mullaseire allprogrammi koondanalüüs. Maaelu Teadmuskeskus

[32] Pärtel, M., A. Helm, E. Roosaluste, M. Zobel, & Punning, J. (2007). Biological diversity of Estonian semi-natural grassland ecosystems. Pp. 223-302. Problems of Contemporary Environmental Studies, Tallinn

[33] Elts, J. (2020). Põllulindude arvukus kahaneb kiiresti. Postimees, 4. sept. 2020: leht.postimees.ee/7054200/jaanus-elts-pollulindude-arvukus-kahaneb-kiiresti

[34] www.eoy.ee/pics/490_Marja_R_Nellis_R_Hirundo_2018_1_pages49-68.pdf

[35] metk.agri.ee/sites/default/files/documents/2024-05/1_P%C3%B5llulindude%20uuring_2010-2023.pdf

[36] www.etag.ee/wp-content/uploads/2022/04/MEM-Pollulinnud_lopparuanne_Lisa_2020_2021okt.pdf

[37] metk.agri.ee/sites/default/files/documents/2024-05/2_Kimalaste_uuring%202009-2023.pdf

[38] Sõber, V., M. Leps, A. Kaasik, M. Mänd, & T. Teder. (2020). Forest proximity supports bumblebee species richness and abundance in hemi-boreal agricultural landscape. Agriculture, Ecosystems & Environment, 298, 106961