5.3 Kaevandused, karjäärid, turbatootmisalad ning tehismaastikud
Baasstsenaariumi realiseerimisel ehk jätkates praegusel kursil võib ehitusmaavarade karjääride heide (u 57 kt CO2 ekv/aastas) väheneda 2040. aastaks 50% (ehk praegu seatud riiklik eesmärk).
Ehitusmaavarade toodangu süsinikujalajälg: keskmiselt 4–6 kg CO2 ekv iga toodetud tonni kohta karjääris.
Kruusa ja liiva kaevandamise puhul tuleneb kliimamõju (KHG heide) masinate kasutamisest (buldooser, laadur, ekskavaator, kallur, pinnasepumbad), mille puhul on praegu tegu diiselmootoril töötavate masinatega. Vee pumbajaamad töötavad elektriga. Lubjakivi kaevandamise puhul on peamine KHG heide seotud masinate töö (kallur, laadur, pumpamissüsteemid) ning lõhkamisega.[1]
Arvutus hõlmab kogu nende tegevusega seotud jalajälge, v.a toodangu tarneid (transporti) klientidele. Kliimaministeeriumi kasvuhoonegaasi jalajälje hindamise mudeli põhjal eraldub 1 tonni ehitusmaterjali transportimisel 1 km kaugusele 0,04 kg CO2/tonn-km. Ehitusmaavara kaevandamine ehitusobjekti vahetus läheduses aitab vähendada materjalide transpordist tulenevaid häiringuid ja keskkonnamõjusid, sh süsinikujalajälge. Kaevandatud alad korrastatakse kiiremini ja tihti juba ehitusobjekti valmimisega.
Põlevkivi valdkonda mõjutab kõige enam koostamisel olev kliimakindla majanduse seadus, milles on sätestatud KHG heite vähendamise sihttasemed ja põlevkivi kasutusalad edaspidi (mitte energiakandja ega ka mitte kütustena). Seejuures mõjutab põlevkivi kasutamist ka elektri- ja soojusenergia tootmine, seega on energiamajanduse arengukava suuna näitajaks, aga endiselt käsitleb põlevkivi kasutamise riiklik arengukava kaevandamise ja kasutamise arenguid.
Kuigi põlevkivi kaevandamine iseenesest ei tekita Eesti KHG koguheite arvestuses olulist osa, tuleb põlevkivi kaevandamislubade andmiseks analüüsida kaudse kliimamõju aspekti, lähtudes sellest, et põlevkivi töötlemisel praeguse tehnoloogia ja kasutuseesmärkide juures ja ilma CO2 püüdmist rakendamata tekib 45% Eesti KHG koguheitest. Seetõttu on kliimaeesmärkide elluviimiseks vaja maapõueseaduses kehtestada asjakohased sätted põlevkivi kaevandamislubade kohta.
Välisõhu saasteallikateks on põlevkivi pealmaakaevandamisel lõhketööd, kaevandamine, kaevandatud materjali sortimine, rikastamine, laadimine ja purustamine ning kaevandatud toodangu transport.
Katendi ja põlevkivikihi lõhkamisel paiskuvad ümbritsevasse välisõhku peenosakesed ja väike kogus gaasilisi saasteaineid (SO2, CO2, lenduvaid orgaanilisi saasteained ja veel ligi 200 ohtlikku kemikaali).
Tolmu ja heitgaase põhjustavate kaevandatud materjali transpordiks kasutatavate transpordivahendite mõjupiirkonnad jäävad üldjuhul mäeeraldise piiresse.
Ettevõtete välisõhu saastamise aruannete järgi on CO2 kogus ühe tonni põlevkivi kaevandamisel umbes 6 kilogrammi.
Aiandusturba kliimamõju käsitlemisel on oluline vaadelda valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel of Climate Change – IPCC) juhendi põhjal koostatavat kliimaaruandlust ning aiandusturba tootmise ja kasutamisega kaasnevat tegelikku kasvuhoonegaaside heidet eraldi. Olulisi erinevusi ei esine turbatootmisaladelt lähtuva KGH heite voo käsitlemisel, mis näiteks 2022. aastal moodustas 163 500 tonni CO2 ekv. Siinkohal on siiski oluline märkida, et turbatootmisalade pindala pärineb SMI andmestikust, mis võtab arvesse ka ajaloolised tootmisalad. Pindala, kus turbatootmisalade heidet arvutatakse, on 25 600 hektarit, samas kui mäeeraldiste kogupindala on 21 300 hektarit. Seetõttu moodustab praegune turbatööstus sellest u 75% ning ajalooline turbatootmine 25% (osa mäeeraldistest on veel kasutusse võtmata).
Hiljuti läbi viidud uuringu (sama viide) kohaselt võib praegu Eestis kasutatav eriheitetegur hinnata heiteid tegelikust kõrgemaks. Korrastatud alade heite või sidumise kirjeldamise metoodika puudub Eesti kohta ja alles läheb väljatöötamisele, teisalt on Eestis tehtud rakendusuuringuid taastamisjärgsete KHG voogude hindamiseks. Samuti on jääksoodes taastatud veerežiimi ja käimas on mitmed sellealased tegevused – seniste tulemuste põhjal on CO2 heite vähendamise ja sidumise taastumise pikaajalist perspektiivi silmas pidades ammendatud aladel märgalade taastumiseks sobilike tingimuste loomine. Arvestades ühelt poolt korrastamise potentsiaali ja tootmistehnoloogia arenguid, mis ühiselt parandavad tootmisalade kasutusefektiivsust, ning teiselt poolt tootmisest väljalangevate alade arvelt uute kaevandusalade avamist, on uuringu koostaja väitel hinnanguliselt võimalik 2040. aastaks vähendada turbatootmisaladelt pärinevat heidet alla 100 000 tonni CO2 ekv, eelduslikult 85 000 tonni CO2 ekv tasemele. Selle edasine vähendamine ei ole praeguste teadmiste juures ilma olulise negatiivse majandusliku kahjuta võimalik, kuid on ehk võimalik kompenseerida.
Turbatootjad on teinud ettepaneku ja leiavad, et 2050. aasta vaates on mõistlik sedastada, et kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahe ei ületa 100 000 tonni CO2 ekv.
Praegu on riiklik seisukoht, et turba kaevandamine moodustab ligi 10% Eesti KHG koguheitest (2022. aastal 1,3 mln tonni CO2 ekv). Siiski, kui lähtuda praegu kehtivast mudelist, on see turba kaevandamise koguheide 13–29% üle hinnatud, seda vastavalt dr Ain Kulli äsjavalminud uuringule „Ringmajanduse põhimõtete juurutamine Eestis toodetud aiandusturba toodete kasutamisel ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heite vähendamine LULUCF sektoris“, 2024[2]. Mudeli täpsustamisel väheneb KHG heitekogus tõenäoliselt veelgi.
[1] www.riigiplaneering.ee/sites/default/files/documents/2025-02/Harju_mk_maavarade_kliimam%C3%B5jud_analyys%20%281%29.pdf
[2] www.kik.ee/et/projektid/ringmajanduse-pohimotete-juurutamine-eestis-toodetud-aiandusturba-toodete-kasutamisel